Et kõik ausalt ära rääkida, alustan algusest.
Olukord meil selline, et olen kodune kahe lapsega (3,5a ja 2a). Isa on tihti komandeeringus ja tiheda töögraafikuga. Sügise alguses olid meil omavahelised suhted üsna pingelised ja lapsed kannatasid selle all. Siis suutsin ma kuidagi maha rahuneda ja olla toeks oma mehele ja lastega normaalselt käituda.
olen tegelenud terve sügise aktiivselt vanema lapse jonnituuride ja käitumisprobleemidega. Arvan, et olen teinud suuri edusamme ja suudan neid jätkuvalt teha, sest oleme jõudnud lapsega sellisele tasemele, kus saame asju rahulikult arutada ja leida lahendused tema vihahoogudele ja tähelepanuvajadusele. Kõik oli justkui juba korras.
Täna tuli aga mees üle nädala jälle koju ja alguses polnudki hullu. Mängis lastega ja kõik oli vahva. Vanem laps väsis ära ja hakkas jonnima...lapsed läksid omavahel mingi tühise koti pärast kaklema ja kisa tõusis taevani. Kui ma märkasin, et nad kaklevad, läksin sõnagi lausumata teist kotti otsima. Kui sellega saabusin, siis mees käratas vanemale lapsele, et lähed oma tuppa, kui kaklemist ei lõpeta. No ja laps käratas samamoodi vastu, et EI LÄHE!!! Ja muidugi tõusis isa püsti ja "viskas" lapse trepile ja ütles "mine kohe oma tuppa!". Ma nii vihastasin...mida ta karjub lapse peale, kui pole isegi lahendust otsinud. Pärast läksime mehega vaidlema ja ta teatas, et mingi väike pägalik ei tule tema peale karjuma. Pidin vihast lõhkema. Temal on küll õigus kõigi peale karjuda, aga teistel ei ole? Ta nagu ei saa aru, et laps usub, et kõik, mis ema-isa teevad, on täiesti õige ja käitub samamoodi. Tundsin, et kogu minu vaev ja töö on käega pühitud. Ma saan aru, et ta on väsinud ja ei kannata sellist nagelemist laste vahel ja nii lihtne on ju laps oma tuppa saata, et karjugu seal. Samas oli vanem laps selle kotiga juba oma pool tunnikest mänginud ja noorem lihtsalt arvas, et nüüd on see tema oma.
ahjaa...selline situatsioon ei ole esmakordne vaid kordub pea igakord, kui mees komandeeringust saabub.
Ma ei arvagi, et ma ise olen ideaalne ja vahest viskab üle muidugi. Aga ma vähemalt üritan last kuulata ja leida lahendus enne, kui asi kontrolli alt väljub.
Valus on vaadata, kuidas isa ja poeg üksteise peale karjuvad :'(
Olen tänulik iga nõuande eest! Tunnen, et kui nii edasi läheb, siis ei tahagi enam mehega koos lapsi kasvatada.
Olete teinud suuri pingutusi ja rõõmustate ka tulemusi nähes. Te mõistate suurepäraselt, et laste jonni ja käitumisprobleemide põhjustajaks on sageli see, et neil on oma vajadused, mida nad kaitsevad, nad on omaette isiksused ja soovivad et neid mõistetaks ja aidatakse leida lahendusi ilma, et keegi kannataks ja kellelegi liiga tehakse. See lähenemine on väga oluline ja lapsi tõeliselt toetav ja abistav nende arengus.
Üsna lootusetu võib näida see, et Teie püüdeid ja arusaamu laste isa ei märka või ei tunnusta. Olete proovinud sellest mehega ka rääkida, kuid vastastikust mõistmist ei saavutanud. See pole just erandlik, kui suured inimesed arvavad, et väike inimene ei või vihastuda ja seda välja näidata. Võiks siis ju tõesti küsida, milline käitumine on vanemale aktsepteeritav siis, kui lapse kogeb pettumust, pahameelt, viha, kadedust, ebaõiglust jt negatiivseid emotsioone. Või arvame tõesti, et neid tunda on lubatud teatud vanusest alates? Ja mis vanusest siis? Või keelame tunded ära ja karistame? Samas loodame kasvatada lapsed mõistvaks, hoolivateks, empaatilisteks?
Jah, näib on oluline, et teaksime, mida soovime, et ta teeks, kui laps kogeb tundeid ja kuidas käituma, kui laps on häiritud ja kui on tekkinud probleem või konflikt. Olete täiesti nõus sellega, et laps õpib suhtlemist ja käitumist eelkõige vanematelt ja läbi oma kogemuse.
Oletan, et ka laste isa vajab tuge ja mõistmist. On ta ju pidevalt ära, see on üsna kurnav ja koju saabudes vajab ta rahu ja puhkust, ilmselt ka lõõgastust ja meelelahutust. Kuid alati pole see võimalik. Samuti on Teil lastega päevast päeva koos olles hea kontakt ja üksteise mõistmine, olete emotsionaalselt lähedasem. Mehel eemal viibides on oht kaugeneda ja võõranduda, selle tunnetamine võib olla üsna haavav. Ta justkui on ja siis jälle ei ole pereliige. Ka lastel võib see segadust ja vastakaid tundeid põhjustada. Isa on oodatud ja rõõm, kui tuleb, kuid sageli ka pahur ja väsinud ning reageerib käitumistele hoopis teisiti kui ema.
Väga-väga oluline on vanemate vaheline vastastikku toetav ja hooliv suhe. Mida tasub proovida, on ikka jätkuvalt rääkida omavahel avatult ja siiralt. Mida tunnete, mida väärtustate, mida ootate ja vajate mehelt, millised on teie arusaamad laste kasvatamisest.
Alustada tõsist vestulust saategi sellest, et väljendate oma usku mehe headesse kavatsustesse, soovite ju mõlemad lastele parimat (ühine eesmärk, kuid saavutamise teed on erinevad), samuti, et hoolite ka tema heaolust ja näete, kui väsitav mehe töönädal on ning mõistate ka tema vajadusi, soovite lastele parimat ning toetada isa ja laste vahelist suhet jne. Kasuks tuleb oma mure rääkimine mina-keeles ja mehe vajaduste ja arusaamade ärakuulamine (aktiivne kuulamine).
Vahel on raske jõuda soovitud tulemusteni, siis tasuks kaaluda ka pereteraapiat või psühholoogi jutule minekut.
Rõõmu ja sooje suhteid soovides,
Marge Vainre
PS
Järgnev Külalise kiri viitab selgelt autokraatsele kasvatusviisile, mis põhineb käskudel-keeldudel ja karistusel mis tugineb võimul ja kontrollil. Kahjuks on sellisel kasvatusel ka tagajärjeks pigeb vastuhakk, trots, pahameel, soov kätte maksta või vältimine, valetamine jne. Kui tagajärjeks on lihtsalt kuuletumine, siis kujuneb lapsest käsutäitja, kes ei seisa oma arvamuse eest, ei suuda olla iseseisv ja loova mõtlemisega. Kaugel ka sellest, et kujuneksid omavahel soojad ja lähedased suhted.
Enne kui loobuda isaga koos lapsi kasvatada, tasuks siiski oma arusaamu selgitada ja seda kuidas selline suhe Teile mõjub ja arutada koos (lma süüdistamata), milline on teie mõlema arvates autoritaarse kasvatusviisi mõju lastele. Kindlasti on palju abiks Th.Gordoni raamat "Tark lapsevanem".
Jõudu ja jätkuvad meelekindlust laste ja oma vajaduste eest seismisel ka Külalisele.
