Ma ei tahaks hakata rääkima pikalt ja laialt, proovin äkki saan lühidalt ja arusaadavalt. Oleme abielus olnud 15 aastat, vahelduvate tõusude ja mõõnadega. Nüüd olen mina kodus olnud juba 3 aastat meie viimase ( kolmanda) lapsega. Kuna mees on pidevalt tööl, püüan koduste asjadega ise hakkama saada ja teda mitte tülitada. Ta tuleb töölt, võtab tööd koju kaasa, või vaatab telekat, või jõuab nii hilja. ka nädalavahetustel on ta tööga seotud. Nüüd aga teatas ta minu pika nurumise peale, et ta ei tahagi meiega koos elada, sest ta ei tunne et see kodu on ka tema kodu, et mina muutkui toimetan siin ja tema tunneb ennast võõrana. ja et me peaksime lahku minema just selle pärast et minul on nii parem, et siis saan teha mida ise tahan, ei pea temalt küsima. Et midagi parandada või kellegiga nõu pidada ta ei taha, sest ta ei jõua, on väsinud. Aga ma ei taha tast lahku minna, lapsed palusid pisarsilmi, emme lepi issiga ära. issi ütleb et meil pole mõtet leppida, kuu aja pärast on meil jälle arusaamatused. Aga a ei taha uskuda et meie abielu on hukule määratud, et me ei saa midagi parandada. Tahaksingi küsida, kas keegi on suutnud nii sügavalt oma suhte taas jalule ja hästi toimima seada. Jah ma olen teinud ise ka vigu, ja teda solvanud, vahel isegi nimelt sest ma olen sellest kodus istumisest nii tüdinenud ja väsinud. Kui mul teda tarvis on, siis teda ei ole, ikka on tal töö ja töö. Ta ütles et momendil pole tal veel kohta kuhu minna ja seega on ta veel mõni aeg meie juures ja otsib kohta. ma ei tea mida teha, ma tunnen et ma enam ei jõua elada Kui kuskiltki hakkaks paistma mõni lootusekiir. Ma nii kardan, et ta on nii põikpäine, et ta ei mõtle ümber
Tere!
Olukord, milles praegu olete on raske, sest palju on küsimärke. Teadmatus tekitab ja säilitab pingeid mitmekordselt.
Otsite vastust küsimusele: "Miks mees on otsustanud pere maha jätta?" Otsite vastuseid süüdistustest iseenda vastu. Teie olete olnud parim naine ja ema oma perele. Kolme lapsega tegelemine ja majapidamise korrashoidmine on kui mitme kohaga töötamine. Paratamatult jääb midagi tahaplaanile.
Olete probleemi märganud ja püüate sellele selgust saada. Mees vaikib. Järelikult ta ei räägi seda, mida te kuulda ei taha.
Võimalik, et te ise ka aimate milles tegelikult on probleem.
Rääkimisel abikaasaga võiksite oma sügaval sisemuses peituvaid hirme välja tuua.
Ärge keskenduge hetkel hirmule üksi jääda, vaid olukorras selgust tuua.
Teie abikaasa on tunnete segaduses. Üleujutatud emotsionaalses seisundis ei ole soovitatav teha ühtki elutähtsat otsust. Seega abi vajab Teie mees, et selgust saada iseendas.
Selles olukorras inimene keeldub probleemi tunnistamast ja endale abi saamisest.
Püüdke jätkuvalt rääkida oma mehega. Et teda mitte endast kaugemale tõrjuda, püüdke teda mitte süüdistada, vaid väljendada oma tundeid ja seisundit.
Siiski tundub, et hetkeolukorras selguse toomiseks ja tulevikuprobleemide ennetamiseks vajate koos mehega perenõustaja abi.
Kui kuskiltki hakkaks paistma mõni lootusekiir. Ma nii kardan, et ta on nii põikpäine, et ta ei mõtle ümber