Olen oma mehega koos olnud 4a. ja nüüd meil ka pisike laps,keda ta tahtis üle kõige siin maailmas!Me ei elanud otseselt koos,sest olin vanemate juures ja tema ööbis meil.Oma töökoha tõttu üüris ta mujale korteri,selleks ajaks olin pea 5-ndat kuud rase ja lõpetamas gümnaasiumi. Seega jäin temast kaugemale-Examite vahel,aga käisin tal külas. Kõik muutus,kui ta leidis uued tuttavad,või hakaks suhtlema vanade sõpradega,kellega ennem eriti läbikäimist polnud. Mina istusin üksi korteris, tema oli pea iga õhtu väljas,kui julgesin helistada sain sõimu osaliseks!Tundsin,kuidas minuga ei tahetud koos olla,ega võetud kusagile kaasa.
Nüüd elame minu ema juures koos ja kui laps sündis,oli ta algul ikka meiega,nüüd kui laps 2 kuune,käib ta iga õhtu väljas sõpradega joomas-vahel tuleb 12 ajal koju,vahel alles hommikul 7ajal.Ta on küll mulle lähedal-siin samas,kus minagi elan ja need sõbrad ka minu omad.Aga tunnen end lihtsalt niivõrd üksi.Nii raske on tibuga kogu aeg üksi olla,sest ta töötab veel välismaal ka-vahel on 2 nädalat ära,vahel kuu aega.Seetõttu ootasingi,et kui ta meie juures,siis on ka rohkem meiega. Mul pole selle vastu midgai,et ta sõpradega tahab olla,aga ootan,et ta ka minuga koos rohkem oleks...
Kohati on ta maailma parim mees minu jaoks-armastav,hoolitsev jne-peale lapse sündi!Kohati,aga nagu ära vahetatud-kui ta joonud veel on,siis nagu mina ei oleks talle mitte keegi.Saan vaid sõimu osaliseks.
Armastan teda kohutavalt ja,kui ta minuga on,olen õnnelik...Aga kardan,et ta eemaldub minust veelgi!
Ah,ma ei oska end väljendada...
Niisiis kirjutate, et armastate oma meest väga, tunnetades aga tema eemaldumist, olete mures ja õnnetu. Kindlasti põhjustab see palju segadust ja teeb haiget, kui mees on kord hooliv ja armastav ning teine kord jälle tõrjuv ja sõimab. Täiesti arusaadav, et vajate kindlustunnet ja selgust oma suhetes.
Küllap olete püüdnud oma murest ja tunnetest rääkida ning see näib ka praegu peamine, mida teha saaksite. Väljendate endas toimuvat, teete seda ju täiesti selgelt ja avatult kirjas ning sama peaks ka mees teadma - see kui üksikuna end tunnete, kuidas muretsete, kui ta pikki õhtuid-öid ära on, et vajate rohkem koosolemist, abi ja toetust lapse kasvatamisel, soovite kindlustunnet tulevikuks jne. Loomulikult on hea alustada sellest, mis teile on meeldinud, millal olete end temaga õnnelikuna tundnud ja mida temas hindate (nt isa roll, tema hoolivus jne.). Isegi kui teile näib, et olete sellest rääkinud, võib olla midagi, mis pole teil omavahel siiski selge. Olete mõistev selles, kui mees soovib sõpradega olla ja küllap soovite isegi vahetevahel pakkuda endale meelelahutust ja vaheldust , et jaksaksite jälle lapse eest hoolitseda ja olla õnnelik ning rõõmus ema ja naine.
Kui mees teie kõne peale vastab sõimuga, siis sellise reageeringu võib vallandada tema ebamugavustunne (pahameel, süütunne, häbi või alandus sõprade ees vms.), näib et ta kaitseb end nii. Võib oletada, et teie ettekujutused ja ootused ühisest kodust ja pereelust on erinevad.
Kõik see on vaja omavahel selgeks rääkida, mida vastastikku oma suhtelt ootate, mida ühiselus oluliseks peate, mida vajate ning mida teineteise vastu tunnete. Aus ja usalduslik vestlus eeldab üksteise ärakuulamist, vastastikku lähedase suhte alus on hoolivus teineteise soovide ja vajaduste suhtes.
Soovin teile mõnusaid koosolemisi nii kahekesi kui kolmekesi.
