Läksime mehega lahku natuke üle aasta tagasi. Tütar on 5-aastane. Kooselu ajal tegelesin lapsega ainult mina, väga harva kui mees temaga aega veetis. Mehe jaoks on eksisteerinud alati ainult Tema ja TEMA MAAILM. Ka on mees väga ebastabiilse närvikavaga ja minuga üsna halvasti käitunud, kodus olid tihti üsna tormilised riiud. Elame lapsega praegu minu vanemate juures, kus talle väga meeldib ja kus on rahulik õhkkond. Oleme tütrega väga lähedased ja vanavanemad hoivad teda väga. Minul uut meessõpra ei ole. Probleem on selles, et laps ei taha oma isaga aega veeta. Kui isa pakub talle välja, et teeks koos midagi või et laps läheks näiteks tema juurde, siis laps ei taha ja vaatab mulle nii paluvalt otsa, et emme ma ei taha. Loomulikult ei ole mina last sundinud siis temaga koos olema ja olen seda ka mehele öelnud, et mina last sellises asjas sundida ei saa. Mees süüdistab nüüd mind, et mina olen lapse tema vastu üles kruttinud, kuigi see nii absoluutselt ei ole. Peale mehe juurest ärakolimist pole laps isa üldse igatsenud ja huvi tundnud, et miks me enam issiga koos ei ela. Minu ja ka mehe vanematega tahab ta aga koguaeg koos olla. Mida peaks sellises olukorras tegema?
Teie pöördumisest selgub, et olete raskustes mehele Kirjutate, et praeguseks on sellest kasvanud riid ja koguni ähvardused. Nagu väidate, arvab mees, et Teie olete süüdi ja mõjutate last ning et olete erimeelt kas ja kuivõrd peaks last sundima isaga kohtumiseks.
Muret tekitav on teie jutust kahtlemata viited mehe käitumisele närvilisus, röökimine ning koguni vägivaldsus. Ilmselt pole see mitte lihtsalt ebameeldiv vaid ka üsna mittekohane lapsevanemale, kes sooviks lapsega luua head kontakti ja lähedasi suhteid (saan aru, et neid pole olnud, vaid tuleb alles luua?). See, mis paneb last tahtma isaga koos olla, on kindlasti toredad koostegemised, elamuste jagamised, muredest ja rõõmudest rääkimine kõik see eeldab turvalisust, usaldust, empaatiat ning lihtsalt soovi ja tahet koos olla. Meelitamine, sundimine või manipuleerimine pole kindlasti see, mis usaldussuhet ja kindlustunnet loob. Igal juhul, tuleb nõustuda, et peamine on lähtuda lapse heaolust, tema peab end tundma hästi ja turvaliselt.
Kui nüüd vaadelda lugu isa poole pealt, siis tuleks arvestada kindlasti ka tema vajadusi, et leida olukorrale rahumeelne lahendus, vaevalt, et muidu tüli lõpeb. Nagu juba selgunud, on see konflikt kaasa toonud süüdistused ja ähvardused. Isa ei jää rahule, kui tema soovidega ei arvestata, pigem ründab edasi. Seega peab tal olema võimalus väljendada oma arusaamu sellest, mida arvab lapse kasvatamisest ja kohtumistest ning oodata oma vajadustega arvestamist. Te ei pea tema mõtete ja seisukohtadega nõustuma, kuid ära kuulamine võiks pingeid vähendada küll.
Kui ta nii väga soovib lapsega koos olla, siis võib oletada, et talle on isa roll oluline ning ta hoolib oma lapsest. Iseenesest on see ju igati tunnustust vääriv ja mõistetav - isal peab jääma õigus kohtuda oma lapsega. Teie arusaam on aga see, et last sundida kohtuma pole õige ning vajate kindlustunnet, et lapse jaoks oleks isaga koosolemine soovitud ja turvaline. Mida saaksite teha? Ikka alustada sellest, et kuulata üksteist rahulikult ära, edastada oma arusaamad ning näidata head tahet leida sobiv lahendus, mis sobiks mõlemale. Seda tuleks rõhutada tõsise jutuajamise alguses.
Veel leida, mis on see, milles olete ühel meelel, nt et teile mõlemale on tähtis teie laps ja tema heaolu, et soovite üksteisega arvestada, ilma tülita suhelda ning aitate mõlemad kaasa sellele, et lapsel säiliksid head suhted mõlema vanemaga jne.
Mis puutub süüdistustesse, et olete mehe arvates last tema vastu häälestanud, siis ilmselt on tal seda raske tõestada ning teil vastupidist samuti, vaidlused sel teemal ei vii kuhugi. Ja ikkagi, kui see teema rahu ei anna, siis (kõigill on ju õigus oma arvamusele) on hea kui ta saab selle välja öelda. Nimelt, paluge tal täpsustada, mis paneb teda nii arvama või mis teda veenaks, et see nii ei ole vms. Kui te olete seesmiselt veendunud, et pole last mõjutanud, siis parim, mis te teha saate, on jääda kindlaks ja rahulikuks ning mitte minna kaasa süüdistustega.
Pika jutu lõpuks tahan öelda, et vahel on emotsionaalselt siiski raske nii olulisel teemal rahumeelset lahendust leida. Kui teile kõigile on siiski tähtis, et kõik oleks rahul ja rõõmsad, siis võib abi olla ka koos psühholoogi juurde minekust.
Rahumeelseid lahendusi teile!
