Minu lugu siis selline.Olen 17 ja kuus kuud tagasi olin täiesti tavalien tüdruk,võibolla natuke uudishimulikum ja kogemustejanulisem.Sain tuttavaks mehega kellel vanust minust 20 aastat rohkem.Minu jaoks oli kõik seiklus,uus ja põnev.ühel ööl tegin vea ja uskusin tema juttu ,et ta ei ole võimeline lapsi saama ja olin temaga kaitsmata vahekorras.Meie nö.suhe ei püsinud kaua.Mian tahtsin eluga edasi minna ja tema paikseks jääda.Ennem aga olin teada saanud et olen rase.Rõõmustasime koos selel üle ja ei osanud midagi halba aimata.Ta lubas minule ja lapsele ilusat ja kindlustatud tulevikku.Siis tulid tülid ja me ei suutnud enam koos olla.Pidin tegema aborti.Kuna arsti aegade saamisega on nii nagu on siis oli juab hilja ja lapsel vanust juba 12 nädalat.Olin enda mures üksi.Lapse isa süüdistab mind ja arvab isegi seda ,et meelega viivitasin.Ütleb ,et minu aps.
Elan emaga kahekesi tema kasvatab mind üksi kahetoalises pisikeses krteris.Palk väike.Sügisel läksin kooli nüüd aga jätsin pooleli ,et juhutöid teha.Tahaks koolis käia aga raha on vaja.Unistan oma kodust.Oma elust.Hetkel näitab aga kõik sellel et pean lapsest loobuma kuigi armastan ainult teda .Ei oska enam olla.Olen hulluks minemise äärel.Hea nõu poelks halb ja palun teid ärge mõnitage.Ma tean et enda lollus taob jalaga perse
Kahju, et rõõmu lapse sünni üle varjutavad sellised mured. Püüan mitte moraali lugeda, sest eluga vaja ju edasi minna ja inimesed õnneks õpivad oma kogemustest, kasvõi vastutust võtma,küllap sinagi.
Tudengina vaatasin filmi "Moskva pisaraid ei usu", kus kangelanna suutis oma unistused teostada ja lapse suureks kasvatada vaatamata pettumusele ja raskustele. Meenutasin seda, kui endal mõnikord hästi raske oli. Hiljuti jõudis see film ka videolevisse. Filmi aluseks olnud V. Ternõhhi (?)raamatu pealkiri oli muide "Halamisest pole abi". Soovitan sullegi mitte kulutada energiat (enese)süüdistustele, vaid keskenduda lahendustele.
Soovitaksin oma unistused eesmärkideks sõnastada ja kirja panna. Siis panna kirja praeguse momendi raskused ja vaadata, millisteks eesmärkideks annaks neid muuta.
Sinu kirjast loen, et tahad nii õppida kui raha teenida. 17 a-lt saab minu teada ka õhtukoolis õpinguid jätkata. Uuri kohapealseid võimalusi. Küsi infot nii tööhõiveametist kui tuttavatelt, loe kuulutusi, ehk leiad püsiva töö. Võta ühendust kohapealse sotsiaaltöötajaga, küsi, millisete toetustega saad arvestada. Mida on vaja alimentide määramiseks?
Millised kokkulepped saad teha lapse isaga? Mille pärst teil üldse tülid tekkisid?
Kas su ema teab? Kuidas tema sellesse suhtub? Kui veel ei tea, siis kuidas teda selleks uudiseks ette valmistada. Ei ole mõtet asja ka edasi lükata. Saan aru, et ei taha ema koormata, kuid sa ei pea end selles olukorras üksi jätma. Emalt võid saada tuge, temaga tasub asju läbi arutada. Kes ja kuidas su sõpradest saaks abiks olla?
Oled sattunud n.ö. kasvukiirendusprotsessi:üheaegselt jätkama oma iseseisvumist ja samal ajal valimistuma emaks saamiseks. Muidugi jääb see võimalus, et peale sünnitamist loovutada laps kellelegi, kes seda võimalust pikisilmi oodanud. Kuid enne pead olema teised võimalused igakülgselt läbi kaalunud. Võib-olla oleks kasulik ka psühholoogi abi kasutada, sest seda kõike, millega toime tulla ja mida läbi töötada, on tõesti palju.
Igal juhul soovin Sulle meelekindlust (pealehakkamist Sul juba on) ja usku endasse. Ära siis lase enesehaletsusel peale tulla. Unistused on tähtsad, need määravad suuna, kuhu oleme teel. Järgmiseks on tähtsad sammud (valikud), mis nende teostamiseni viivad.
Loodetavasti jagavad ka teised lugejad Sinuga oma kogemusi raskustega hakkamasaamisest.
Võid vajadusel julgesti jälle kirjutada.
