|
Minu lugu lühidalt on järgmine.Peaaegu viis aastat tagasi hakkasin elukaaslasega koos elama.Ma jäin rasedaks,aga tema käskis aborti teha.Ma rääkisin sellest sõbrannale,kes omakorda rääkis sellest oma mehele ja tema läks minu mehega rääkima,et nii ikka ei lähe.Läbi tülide jäi siiski laps alles ja isegi kokku jäime.Mõni aeg peale lapse sündi muutusin ma väga vastikuks-armukadedaks.Siiamaani on see kadedus ainult kasvanud ja ma tunnen end väga halvasti.Ma süüdistan oma meest ja kahtlustan kogu aeg.Tülid on ülepea kasvanud.Mulle tundub,et tal on keegi ja ma püüan igast väikesestki liigutusest sellele tõestust saada.Ja kui midagi kahtlast jälle märkan,siis teen meeletu skandaali.Mees ütles mulle lõpuks,et ta ei armasta mind ja tahab mu maha jätta. Minu palumise ja nutmise peale ta nõustus siiski ühekorra veel proovima,kui ma end muudan.Ja lisas,et pole võimalik viis aastat koos elada nii et inimest ei armasta,aga need kõige õrnemad tunded on tänu minu käitumisele jahtunud.Viimane kord kui talt küsisin,kas ta armastab mind,siis ta vastas,et pisut.Ma ei tea mida teha.Ma tahan kõike muuta,aga üksi seda teha ei saa.Tema ei ole nagu üldse huvitatud meie suhte kallal vaeva nägemisest.Ja see tekitab veelgi suuremaid kahtlusi,et tal on keegi ja ta ei armasta mind.Millegipärast tekitab ta minus umbusaldust või pingutan ma tõesti üle.Näiteks kadus üks tema pilt albumist ära nagu oleks ta selle kellelegi andnud.Ise ütles selle peale,et nii vana pilt ju,võibolla läks kaotsi.See on nii kahtlane.Või üks õhtu kui me olime jälle tülitsenud ja ma ütlesin,et tahan pärast rääkida kuid siiski ei rääkinud ja istusime kumbki oma nurgas.Lõpuks hakkasin end juba magama sättima,kui mees istus arvuti taha ja hakkas kirjutama.Ta vist arvas,et ma juba magan.Läksin järsku tema juurde ja nägin mingit kirja mille lõpu ta kiiresti ära kustutas.Algus oli selline,et kell on 23.58 ja ma ei näe mingeid...Küsisin,et kellele kirjutad.Ta ütles,et mulle kuna mina ju ei räägi temaga.Tegelikult ei tea ta minu e-maili aadressigi kuna pole selle vastu kunagi huvi tundnud.Ma tõesti ei tea mida teha.see kahtlus tapab mu.Nii valus on mõelda,et ta on kellegi teisega,nii palju kahtlaseid asju juhtub,ma tahaks ükskord selgust saada.Jutuajamised meie vahel ei vii kuhugi.Ikka sama jutt,et pole tal kedagi ja mina ainult kujutan seda ette.Ma tahan rahulikult elada,tahan meest kes hoiaks ja armastaks mind.Vajan kallistusi ja suudlusi iga päev.Tahan meest kes oleks minu järele hull.Tahan usaldada teda,aga ma ei tea kuidas seda saavutada.
|
