Elanud naisega koos ca 8 aastat. Pole veel lapsi ega abiellunud. Esimesed 5 aastat olid ilusad, kõik oli nii nagu peab. Ise olen olnud korralik st. kõrvalt ei pane ja naisel on turvaline minuga olla.
Probleem tekkis, kui juhuslikult avastasin, et naine suhtleb teiste meestega neti vahendusel ja hiljem telefonitsi. Kuna ise selliseid trikke ei harrastanud ja olin meie suhte üles ehitanud aususe peale, siis see asi lõi ikka jalad alt ära küll. Ma ei tea, kas oli ka "tõelist" petmist.
Igastahes peale seda hakkas nn. suhte allakäik. Nüüd tagantjärgi mõtlen, et oleks pidanud siis asjale lõpu tegema. Kuna olen selline, kes ikka igast jamast proovib jagu saada, siis suurelt osalt tänu minu soovile, proovisime edasi. Muidugi tuli neid samasid teemasid aina uuesti ja uuesti. Mina nuhkisin, tema kasutas ära minu usaldust. Mõelmad tegime vigu. Vahepeale sai isegi aeg maha võetud ja mõned nädalad lahus elatud. Suures osas, siis põdesin suuremad jamad siis ära. Tekkis selline paksu naha tunne ja suutsin ennast enamjaolt tummaks kalaks kehastada. Kõige imelikum on see, et pidasin ennast selliseks, kes kunagi armukadetsema ei hakka.
Lõpetasin nuhkimise ja korrutasin iseendale, et teadmine on põrgu, mitte teadmine õnnistus. Ja miks mitte lubada tal siis teiste meestega, netivahendusel flirtida. Aga tänu nendele jamadele on suhe muutunud selliseks üles/alla kõikumisteks. Eks mõlemad on väsinud, kuid samas mingi hetk jälle tunneme, et oleme teineteise jaoks parimad. Peale selle kummitasid igasugused muud olme elu probleemid. Ja tülid olid meie kui rahulike inimeste jaoks ikka megad. Sõimasine ja ähvardasime üksteist mahajätmistega jne. Põhimõtteliselt agoonia läbi väikeste päikesekiirte on kestnud ca 3 aastat. Mõlemad nüüd leppisime kokku, et paari kuu pärast istume maha ja otsustame, kas kõik või mitte midagi. Selles mõttes, et lapsed jne. Hetkel on selline tunne, et suhe seisabki koos veel tänu minu tahtmisele. Küsimus ongi, et kas niimoodi jätkata isegi, kui soovime koos perekonda luua tulevikus või see asi ära lõpetada. Kuna hetkel veel piisavalt noor, et eluga edasi minna. Raske dilemma ees, kuna pool elu nagu koos oldud.
Otsus ühiselt arutada, mis ja kuidas edasi paistab vajalik. Nõustun eelkirjutajaga, et vastastikustest süüdistustest peaks hoiduma. Kui näete ennast kannatanuna ja naist süüdlasena, pole ühist tulevikku ja head suhet loota. Pigem püüdke vahepealsel ajal tunnetada olukorda n.ö. naise nahast, tema pilgu läbi. Tundke huvi ja kuulake ära, milleks ta seda netisuhtlust vajab. On see lihtsalt vaheldus, eneseväljendusvajadus, soov mõistmise järele või veel midagi muud? Püüdke ka ennast vaadata naise pilgu läbi ja teie suhet neutraalse kõrvalseisja pilgu läbi. Kas teistest vaatepunktidest paistab midagi, mis oma mätta otsast märkamatuks jäänud?
Meenutage algusaegu, mis teid siis ühendas ja tõmbas? Mis on sidunud senised aastad? Mis on teie suhte vundamendiks? Mille poole elus liigute? Millist suhet teist kumbki soovib? Mida kumbki teineteiselt ootab ja mida on valmis omaltpoolt andma? Kas see, mida oma naisele pakute, on see, mida tema teilt vajab? Kuulake oma naist nii, et te teda ka mõistaks.
Paljudel meestel on aidanud ennast ja naist mõista loetud raamatud:
J.Gray "Marss ja Veenus. Igavesti koos"
B. Angelis "Kuidas armastada õnnelikult kogu elu."
E. Asen "Pereraamat. "
Ka pereteraapiasse pöördumine võib aidata suhete sasipuntraid lahti harutada.
Enne lapsesaamist peaksite jõudma enestes selgusele. Lapsel on turvaline sündida suhtesse, millega vanemad ise rahul on. Lapse suhtes poleks õiglane, kui teda eostatakse vanemate suhte päästmiseks.
Julgust vaadata asjadele otsa ja neid tunnistada! Armastust ja meelekindlust!
