Tere!
Olen kaua internetist oma probleemile lahendust püüdnud otsida, nüüd otsustasin kirjutada.
Olen 40ne naine kahe tütre ema ja juba 7 aastat lesk. Saatus kinkis mulle veel ühe võimaluse end õnnelikuna tunda. Tutvusin 4aastat tagasi mehega, kellega sobisime ja lootsime ühist tulevikku. Tema töötas välismaal ja viibis Eestis iga kahe kuu tagant paar nädalat. Mõlemad olime abielus olnud. Minu laste isa suri ajukasvajasse, tema lahutas oma esimesest naisest, aitas teisel lapsed suureks kasvatada ja lahkus kui naine uue leidis, siis olime vabad looma uut suhet. Tundus, et sobisime ja algul oli köik kena. Viltu hakkas kiskuma päevast kui talle sai kinnisideeks osta uus kallis auto. Ma olen ise pidanud peale abikaasa surma hakkama saama ja töökuse ja kokkuhoidlikkusega materiaalselt kindlustatud. Temal olid rahalised raskused, maksin kinni tema völad, lootes, et ühel päeval on köik möödas ja saame elu nautida. Autoost tundus olevat liigkiire (koos elanud 2 aastat) , ta muidugi teenis rahuldavalt aga sõpradele oli helde käega. Enamus auto rahast maksin mina ja ta lubas kenasti tagasi maksta. Auto registreeris ta oma nimele, millega ma muidugi nöus ei olnud. Ta oli uhke oma auto üle, mulle jäi mulje, et ma oleksin nagu kõrvaline, uskumatu, aga nii tundsin. Millegipärast seostan seda autoostu väga languse algusega meie suhtes. Ma ei tahtnud kiirustada sellise suure väljaminekuga aga kuna ta nii seda soovis, andsin järele. Ta hakkas sõitma ühest Eestimaa nurgast teis, külastama oma söpru... Ma ei tea, kas see oli armukadedus, vist oli, sest ta oli ju kuid ära, kui ta tuli, tahtsin niiväga temaga koos olla, tema juures. Kord hakkas ta oma ema kallal norima, et hoiab tema õde rohkem, annab tema lastele oma raha ja süüdistas teda ammustes asjades. Astusin tema ema kaitseks välja, et köik teevad vigu ja mida muuta ei saa, seda ei saa. Ta sai minu peale väga vihaseks, ladus inetuid sõnu ja tuli kätega kallale. Ma poleks seda ealeski osanud köige halvemas unenäos ette naha! Muidugi tekkis suur riid ja ta pakkis oma kotid ja kolis minu juurest minema oma ema juurde tagasi. Uskusin, et mõtleb järgi, saab aru, et mina pole ema ja tema vahelistes probleemides süüdi aga ju oli siis veel kuhjunud rääkimata probleeme. Igatahes ei vastanud ta enam minu telefonile, sms. Samuti katkestas ta suhted minu-poolsete ühiste tuttavatega. Möödus aasta, mingit ühendust ta ei vötnud, mina ka kange ei otsinud rohkem. Väga lootsin, et ununeb, aeg läeb ja kõik möödub. Igal õhtul nutsin patja ja kogu aeg mõtlesin, kuidas ta sai niiviiisi teha. Jätta lihtsalt nagu mingi asja maha ja kaduda. Aasta pärast vötsin julguse kokku ja otsisin üles tema ema telefoninumbri, ta oli kodus ja nõustus minuga kokku saama. Rääkisime kaubanduskeskuse parkalas 3 tundi. Ütles, et on minust puudust tundnud, ootavat kuni mu viha üle läeb! Viha ma ei tundud, pigem reetmist, usalduse kaotust, valu. Olin väga löödud ja õnnetu, kõige rohkem aga vihane enda peale, et ei saa sellest üle. Uskusin, et kui teda näen ja saame rääkida, lahendame oma probleemid ja saab eluga edasi minna. Minu jaoks läks asi hullemaks, ma mötlen ikka tema peale ja usun, et helistab vöi hakkab raha tagasi maksma. Petan ennast aga ei saa kuidagi sellest nöiaringist välja. Ma ei suuda uut suhet looma hakata, hing on haige, kardan veel rohkem haiget saada. Olen depressioonis. Kas see on sõltuvussuhe? Otsin vastust netist, äkki oskate aidata hea nöuga. Kuidas sõltuvussuhtest välja tulla?
Kurb, et pidite nii rängalt pettuma. Muidugi on raske toime tulla kõigi kaasnevate tunnetega, kuid ometi on see ainus võimalus eluga edasiminekuks. Aktsepteerida juhtunut, ükskõik, kui valus see ka poleks, leida keegi, kellele oma tunnetest ja mõtetest rääkida ning küsida endalt, mida sellest õppisite edasiseks.Loobuge etteheidetest ja enesesüüdistustest, need ei muuda juhtunut ja pärsivad elujõudu, mida vajate edasiminemiseks. Üldistus, et kedagi kunagi usaldada ei või, on ilmselt liiast. Küll aga oleks kohane õppida tähele panema märke, mille alusel kedagi usaldada või pigem ettevaatlik ja tähelepanelik olla.
Kirjutate, et olete depressioonis. Sel juhul võiks konsulteerida hea psühhiaatriga ning leida, mis aitaks teil sellest seisust välja tulla.
Raskemaks teeb olukorra asjaolu, et suhte purunemine ja seetõttu lähedase inimese ja tulevikuplaanide kaotus on segatud ka materiaalse kaotusega. Kummagagi võiks eraldi tegeleda.
J.Gray soovitab ühe viisina piinavatest tunnetest vabanemiseks nn.tundekirjade kirjutamist. Kogu pahameel ja pähetulevad mõtted pannakse tsenseerimata kujul paberile. Kiri valmis, ei anta seda üle, vaid põletatakse või hävitatakse muul viisil. Seejärel võiks kirjutada iseendale ühe nn.toetuskirja, justkui näeksite iseennast kõrvalt. Kirjutage nii nagu kirjutaks heale sõbrale, kes on sellises olukorras. Siis lugege kiri läbi ja püüdke leida see hea, mida sellest suhtest tahate meeles hoida ja mille võrra see Teie elu rikastas, samuti omandatud õppetunnid.
Mehele esitage konkreetsed summad, mida soovite tagasi. Hea oleks, kui saaks ka tähtaegades kokku leppida. Kui see ei õnnestu, on valida, kas loobuda rahast või püüda oma raha kohtu teel tagasi nõuda. Tõsi, mina ei tea, kas sellisel juhul on see võimalik ja kas Teil on mingeid tunnistajaid. Selles suhtes võiks pidada nõu mõne juristiga.
Ehk leiate abi ja selgust eneses ka R. Norwoodi raamatu "Naised, kes armastavad liiga palju" toel. Uskuge endasse ja oma väärtusesse!
