Tere!
Minu mure on seotud minu 3-aastase tütrega, kes hakkas nüüd sügisest lasteaias käima. Varem on ta ainult minuga kodus olnud, hoius/sõimes käinud pole. Samuti pole me saanud mängimas käia nii suure hulga lastega, kui on rühmas (20 last). Minust eemal on ta küll olnud ja päris pikka aega (nädal). Seda korduvalt. Hoidnud on teda siis vanaema, kellega ta saab väga hästi juba väikesest peale läbi.
Probleem seisneb selles, et ta keeldub lasteaeda minemast. Õhtul läheb magama nutuga ja hommikul, kui meelde tuleb, et peab lasteaeda minema, siis on jällegi silmad märjad. Ütleb, et tahab emmega koos minna ja, et emme talle ruttu järele tuleks.
Kasvataja käest kuulsin, et tema lasteaias käitumine on järgmine: ta on pidevalt ühe kasvataja juures, jälgib teda, et ta kaugele ei läheks. See kasvataja oli ka esimene lohutaja, kes esimeste nutuhoogude ja lohutamisega tegeles. Ise ta teiste lastega mängima ei lähe, kui teda suunata, siis jah. Tundidest aga võtab rõõmsa meelega osa. Õues mängides on jällegi eelpool mainitud kasvataja läheduses ja kui tema liigub, siis läheb tütar ka teise atraktsiooni juurde. Vahepeal läheb ta aga nii endast välja ja nutab, et ükskord oli kasvataja süles täitsa vappuma hakanud. Süüa talle ka eriti ei meeldi, kui siis ainult paar ampsu. Ütleb, et pärast kodus sööb.
Maganud on ilusti, kui magama jääb. Vahel on niisama üleval, aga püsib voodis.
Kasvatajad olid ise mures sellepärast, et mis lapse närvisüsteemiga selline käitumine võib teha, kui ta tõesti nutab ainult lasteaias ja vahel väga lohutamatult?
Eile rääkisime pikalt, kuidas homne saab olema ja millal täpselt ma talle järgi lähen.Täna oligi olukord natukene parem, sest ma läksin talle peale lõunasööki järele, et ta koju magama tuua. Tema käitumine ja olek olid rõõmsamad olnud. Muidugi nutt oli vahel peale tulnud, mille peale kasvatajad natukene “kõvemat” häält tegid, aga see oli aidanud.
Kodus kasvab lisaks temale veel 1,4 aastane õde, kellega nad üldjuhul hästi läbi saavad. Vanem tütar on võtnud juba sellise õpetaja/kasvataja rolli ka natuke üle, st ütleb mida tohib teha ja mis on halb. Mängivad koos ja matkivad teineteist. Vahepeal teeb suurem täitsa titalikku käitumist ka, aga ma oletan, et sellega soovib ta lihtsalt tähelepanu.
Viimasel ajal olen aga täheldanud, et ta on peale lasteaiast koju tulekut õhtul kuidagi kurjem ja just oma õe vastu. Millest see võib tingitud olla? Et ta elab ennast lihtsalt välja?
Veel on probleem selles, et kohati on ta suhteliselt kangekalne (sündinud vähi tähtkujus lõvi mõjutustega). Kui palun tal kas sokid või sussid jalga panna, ütleb ei taha. Kui palun mitmeid kordi veel, viib see asi tihti selleni, et ta röögib mu peale, et ta ei taha. Seda on väga raske kuulata. Saan aru, et see võib olla ka 3-aastaste jonniperiood, aga kas see väljendub siis kohe selliselt? Karistusena olen ta eraldanud, st nurka pannud. Peale seda me räägime, mis ta valesti tegi ja ta lubab mulle, et enam nii ei tee...kahjuks ununeb see peagi, mis on ka arusaadav.
Muidu on tütar hästi nutikas laps. Talle meeldib, kui me talle asju seletame ja mitu korda lahti räägime ning siis uuesti meelde tuletame. Enne igat tegevust või päeva alguses ma üritan talle ka rääkida, mis teda ees ootab. Lasteaias käimist ja sealseid tegevusi olen talle ka eelnevalt tutvustanud. Juba suvel rääkisime sellest ja käisime lasteaeda vaatamas.
Teised täiskasvanud on ka öelnud, et ta on suhteliselt arukas laps. Ta valib täiskasvanute seltskonnas ka tavaliselt endale ühe sellise kindla isiku, kellega ta koos on.
Olen ise püüdnud koguaeg hästi rahulik ja rõõmus olla, aga vahepeal lihtsalt enam ei suuda. Ma ei ole just ka väga kannatlik ja keerulisi situatsioone taluv inimene. Kodus olles, kui laps on lasteaias, nutan tihti ja mõtlen, kuna see periood üle läheb. Kohati on väga abitu tunne... Mõnikord löövad lained ka pea kohal kokku ja siis teen laste peale kurjemat häält.....
Lapsele oleme seletanud, et lasteaias käimine on tema töö, nagu issil on oma töö. Selle peale ütleb ta, et aga miks emme ja õde koju jäävad? Siis ei oska ma talle midagi vastata. Seda olen küll öelnud, et emme otsib tööd ja varsti peab väiksem ka lasteaeda minema. Siis natukene rahuneb. Aktiivset kuulamist olen ka viimasel ajal üha rohkem proovinud ja õhtuti talle rohkem enda lähedust pakkunud.
Kasvatajatega, kellest üks on väga pika tööstaažiga, kuid sellist käitumist näinud ei ole, leppisime kokku, et hakkangi tal peale lõunasööki järel käima ja just selle mõttega, et ta seal sööma saada. Vaatame jooksvalt, kuidas magamisega saama hakkab.
Loodan, et oskate mind kuidagi aidata ja mulle öelda, mida ma teistmoodi peaksin tegema...või ongi tõesti nii, et aeg parandab kõik haavad?
Tänades ja teie vastust ootama jäädes,
Kersti
|
