Mu 10-aastane tütar on täiesti muutunud. Varem 4-5-line õpilane saab 2-3-sid Küsimiste peale ei oska ta midagi öelda. Kõige hullem seis on kirjalikus matemaatikas ja emakeeles. Õpetaja sõnul ta lihtsalt nagu ei oskaks enam - kas ei oska keskenduda või ei saa ainest aru, seda ta öelda ei osanud. Laps pidavat olema hajevil ja samas väga löödud, kui järjekordselt halb hinne tuleb. Suulised vastused pidavat korras olema, aga kirjalikega on probleem.
Midagi elus suuresti muutunud pole. Laps muidu täiesti tavaline. Ainus muutus on selline murelikkus oma hinnete suhtes. Ta ei saa ise ka aru, mis toimub ja veel vähem saan aru mina. Kelle poole peaks pöörduma?
Laps vajab abi ja on hea, et otsite abistamise võimalusi. Parim abistaja on koolipsühholoog, aga kui oma koolis pole psühholoogi, siis otsige abi mujalt. Nüüd on psühholoogid ka mitmete suuremate maakonnahaiglate juures ja loomulikult keskustes nagu Tallinn, Tartu, Pärnu jne. Samuti on psühholooge suuremates koolides.
Mis võivad olla põhjused, seda täpselt öelda ei saa, kuid mõned oletused teen. Võib olla on õppimine muutunud raskemaks ja laps ei suuda enam kõiki aineid 4-5 õppida. See teeb ta murelikuks, ärevaks ja viib pingesse. Ärevus on aga üks olulisi keskendumis- ja mõtlemishäirete põhjusi. Seega muretsemine raskendab veelgi heade tulemuste saavutamist ja viib pinget järjest suuremaks. Selle tõttu halvenevad tulemused veelgi. Esimese sammuna oleks vaja muretsemine lõpetada ja last julgustada, et otsime abi ja asjad saavad korda. Põhjusi nukrutsemiseks võib olla teisigi. Võib olla suhted sõbrannadega või veel midagi, mille peale me siin ei saagi tulla. Seni kui otsite professionaalset abi, saate ka ise üht teist ära teha. Kuna probleem on lapsel, siis kasutage aktiivset kuulamist. Kuidas seda teha? Peegeldage lapsele tagasi tema sõnu ja tundeid. Nt :"Sa ütled, et ei tea ise ka, mis on juhtunud, et sa koolis ei oska ...." Oletame, et laps vastab:"Jah, ma ei saa aru, sest kodus ma oskan, aga koolis on kõik meelest läinud." Nüüd peegeldate:" Kui ma õieti aru saan, siis koolis ei oska sa ka neid asju, millega kodus hakkama saad". L.:"Jah." Teie:" Ma sain aru, et sa oled segaduses, sest sa ei oska seletada, mis põhjusel sa koolis ei oska asju, mida oled kodus õppinud. Selline olukord teeb tõesti kurvaks." Oodake ära lapse vastus. Isegi kui te ei oska edasi minna, olete andnud lapsele võimaluse oma tundeid väljendada ja ta saab aru, et mõistate teda. Teie jutuajamine võib kujuneda muidugi hoopis teistsuguseks, kui siin kirjas. Lugege teemal kool ja lasteaed olevat minu vastust kirjale "6-ne ei taha kooli minna." Seal on infot raamatute ja aktiivse kuulamise kohta. Mul on hea meel, et olete asunud abi otsima ja ei jää ootama, et asi laheneb iseenesest ning usun, et leiate võimalusi oma lapse aitamiseks.
Küsimiste peale ei oska ta midagi öelda. Kõige hullem seis on kirjalikus matemaatikas ja emakeeles. Õpetaja sõnul ta lihtsalt nagu ei oskaks enam - kas ei oska keskenduda või ei saa ainest aru, seda ta öelda ei osanud. Laps pidavat olema hajevil ja samas väga löödud, kui järjekordselt halb hinne tuleb. Suulised vastused pidavat korras olema, aga kirjalikega on probleem.