Tere!
Minu tütar saab kohe 2-aastaseks. Kaks nädalat on ta nüüdseks käinud lastesõimes (4 päeva nädalas, kell 8-16) ja on sinna alati ilusti jäänud. Ka kasvatajad räägivad, et on tragi, rõõmus, räägib palju, sööb ja magab ilusti.
Probleemid algavad meil õhtul kodus. Tüdruk hakkab iga pisimagi asja pärast jonnima, ei taha emme sülle, siis jälle ei taha issi sülle, ei taha riideid seljast ära võtta, potile vms. See pole igal õhtul nii, aga umbes pooltel õhtutel. Ja jonnihood on sellised, et algul nutab, kas või kõhul põrandal, aga kui olen 5 minutit aidanud tal tuju paremaks saada (teeme näiteks vahel peegli ees nägusid või loomade hääli, mis teda alati naerma ajab), siis on ta jälle rõõmus. Kuni uue jonnini.
Minu ema väidab, et lapsel on lastesõimes stress ja see pole talle hea (kuna ka mina polevat väiksena tahtnud sinna jääda ja iga kord olime nuttes teineteisest lahku läinud). Minu mees väidab vastupidi, et lastele reeglina meeldib lasteaias käia, neil on seal tore ja kodus oleks igav (tal endal oli väiksena lasteaias väga tore olnud).
Mina ise vaatan, et lapsel pole suurt häda midagi, jonnituure oli tal ka enne sõime minekut. Nüüd on need sagedasemad, aga elame üle. Laps on terve, sööb hea isuga ja läheb hommikuti suure põnevusega sõimeuksest sisse. Püüan teda kasvatada iseseisvaks, mitte memmekaks, ning seda viimast pole ta õnneks kunagi olnud ka.
Minu küsimus oleks, et kas lastesõim ja sellega kaasnev võimalik stress on lapsele põhimõtteliselt hea või halb - kas see lihtsalt nõrgendab tema tervist ja suurendab jonnakust või siis hoopis ergutab teda vaimselt ja hingeliselt (loob uusi sõprussuhteid, õpib osalema kollektiivi toimingutes)? Kas peaks selle stressi pärast muretsema ja kas 2-aastastel üldse tekib stressi? Minu enda arusaamist mööda tekib suurem osa stressi inimese enda mõtlemisest (mõned inimesed mõtlevad elu enda jaoks palju raskemaks, kui see tegelikult on). 2-aastane aga õnneks veel nii keeruliselt mõelda ei oska.
Minu ema on alati kogu elu väga raskeks ja pingeliseks pidanud ja niikaua, kui tema juures elasin, olin pidevalt haige, stressis ja kurvameelne. Kui hakkasin elama oma mehega, kelle maailmavaade on täiesti vastupidine, kadus ka suurem osa haigustest, olen rõõmsam ja õnnelikum ja endaga rahul. Üritan seda positiivsust ka oma lapsesse süstida.
|
Oma pingeid väljendavad lapsed mängides, rääkides, naerdes või nuttes (jonnides).