Tere, mul on suur mure ja ma ei oska kuidagi lohutust leida. Meil on peres kolm poega ja üks tütar. Kui viimast poissi ootasin, siis salamahti lootsin, et äkki on tüdruk, siis oleks kaks poissi ja kas tüdrukut ja mõlemal omast soost mängukaaslane. Nii kahjuks ei läinud... Kui tütrele ütlesin, et ta saab veel ühe venna, siis ta esimene reaktsioon oli, et ei -ei, tal juba on vennad, tahaks ikka õde. Ja ta oli ikka üsna pettunud ja segaduses, et miks ma kogu aeg ainult poisse sünnitan? Eks ma ikka rääkisin, et seda ei saa valida kes sünnib jne aga ta ju näeb, et tema laseaia kaaslastel on õdesid, aga tal mitte. See teeb mind väga -väga kurvaks, sest ma niiväga oleksin tahtnud tema soovi täita... Tütar nö leppis olukorraga, aga ma tean kindlalt, et oma hinges ta siiski soovib endale õde ja on ääretult kurb, et tal seda pole.
Konks on aga selles, et mehe vennanaine sai ka samal ajal oma esimese lapse ja tüdruku. Juba raseduse ajal tunti meie pere tüdrukule kaasa, et näe vane laps saab veel ühe venna ja mehe vennanaine lisas, et küllap neil õnnestub tütar saada ja siis on ikka üks tüdruk ka veel. Nüüd kutsubki mehe vennanaise pere meie tütart endale kogu aeg külla, et tulgu ikka nende juurde, sest neil ju ka tütar. See teeb aga mind kohutavalt kurvaks. Kui nad serveeriksid seda umbes nii, et tule meile külla pannkooke sööma ja multikaid vaatama, siis oleks see mõnevõrra parem. Aga küllakutse tagamaad peituvad selles, et neil on tütar ja siis justkui meie tütar tunneks, et tal on natukeseks ajaks õde... See on nii südantlõhestav minu jaoks. Ma tunnen, et nemad saavad minu lapsele pakkuda midagi väga väärtuslikku, mida ma kogu oma hingest oleksin soovinud, aga ei suuda... Ja mulle tundub, et nad on ise selle üle kohutavalt rõõmsad, et näe, neil õnnestus tütar saada, aga meil mitte ja hõõruvad seda pidevalt meile nina alla... Seetõttu tundub mulle veel, et meie viimane laps on kuidagi ebaõnnestunud ja vale...
Ma lihtsalt olen nii õnnetu, et mina ei suuda oma tütart õnnelikuks teha, vaid seda teeb keegi teine... Ja ma ju tean, et ta oleks endale õde soovinud. Jah ta tegeleb oma väikevennaga, aga kui ta kunagi suureks kasvab, siis olen täitsa kindel, et ta tunneb puudust õest. Sõbrannad tulevad ja lähevad, aga oma õde oleks midagi jäävat...
Ma ei tea, kuidas oma tunnetega toime tulla. Ma ei saa oma tütart keelata mehe vennanaisel külas käimast, aga iga kord teeb see mulle kohutavalt haiget ja rebib hinge küljest tüki. Ja ma ei taha ka mehe vennanaisega sellest rääkida, sest siis ma tunnistaksin avalikult, et olen nende peale kade ja nad saaksid veel kahjurõõmsama ja isegi võidurõõmsa pilguga meid vaadata, et näe nemad saavad minu lapsele pakkuda midagi, mida mina ei saa.
Mida ma peaks tegema, et see olukord ei oleks minu jaoks nii laastav ja südantlõhestav?
Aitäh!
Kadi
|
