Ema on mul 75, liikumine on tal aastaid olnud raskendatud, lisaks kuhjaga muid hädasid, pidevaks saatjaks depressioon ja võimendunud ärevus. Iseseisvalt ta hakkama ei saa. Olen ta ainus laps, kes on võtnud enda peale kogu vastutuse ema käekäigu eest, tema asjaajamise, korteriga seonduva (ta elab minu lähedal omaette korteris), nõude ja pesu pesemise, pean jälgima, et ravimid oleksid olemas, kuigi ta on võimeline ise seda tegema. Ta liigub toas abivahendiga ja saab ise toidu soojendatud, WC-s käidud jne. Ka dušši all pesemine on tal iseenesest võimalik, vannituba on vajadustele vastavaks ehitatud, kuid teda saadab pidev hirm, et äkki hakkab paha ja kukub. Ta on keeldunud õppimast pesumasina nuppe kasutama, kuna seda võin ju samahästi mina teha. Sama lugu on glükomeetri kasutamisega - mina pean veresuhkrut mõõtma, kuigi kord nädalas käib koduõde ja teeb kõik vajaliku ning ka arsti sõnul puudub vajadus nii sagedaseks kontrolliks. Tervisenäitajad on tal oma ea kohta küllalt normis, lihtsalt kõike saadab pidev hädaldamine ja hirm. Samas on ta teadlik inimene, lugenud ja uurinud oma haiguste kohta, teab ja oskab tervislikult toituda ja sobivat toitu ka ise valmistada, kuid ei hooli, lööb käega. Koduõele luiskab ja teeb head nägu, üldse võõrastega käitub väga silmakirjalikult. Omavahele jäädes on äärmiselt halvustav ja kriitiline. Tal on aastaid olnud komme ka meie peres inimesi üksteise vastu halvustada, nii minu abikaasat kui mind meie laste vastu. Ta on kasutanud kurjasti talle usaldatud asju. Ma ei jaksa seda kõike enam ega taha minutitki temaga koos olla. See onkõik on aastaid tekitanud mus vastikust, nüüd juba jubedat viha. Pean teda ka rahaliselt toetama, kuna ravimikulud on väga suured, samas oleks võinud teistsuguse eluviisi korral osa hädasid olemata olla. Ta nõuab, et miks ma ei küsi hommikuti, kuidas tal tervis on. kui ma küsin, siis ta vastab õelalt, et mis küsimus see on, kas ma siis ei tea, kui haige inimene ta on ..!!?? Ühesõnaga olukorrad on täiesti absurdsed.
See kõik on viinud väga pingeliste meievaheliste suheteni, mis minu jaoks on muutunud väljakannatamatuks.Mu tervis ja mõistus hakkavad üles ütlema. Ema peab endastmõistetavaks, et ma olen iga hetk käepärast, toetav, hoolitsev, mõistev, kuulav, isetu... Ta justkui lämmatab mind oma olemasoluga ja nõudmistega. Ma tahaksin sellest suhtest välja pääseda, kuid ei tea lahendust. On olnud arutusel hooldekodusse minek, mispeale vallandub äge hüsteeriahoog, a la "kas te tõesti paneksite MIND hooldekodusse??". Valla poolt pakutud hooldaja ja abistaja kohta teatas minu ema, et mis te veate poolearulisi siia. Kuigi see naine on aastaid haiglas töötanud, tal on vastavad tunnistused ja oskused.
Nädal tagasi oli meil emaga väga äge tüli, mis lõppes sellega, et lõin lihtsalt ukse kinni ja tulin ära. Tüli sai alguse tühjast asjast. Oli kokku lepitud dušši all käimine, pesu pesemine ja tubade koristus nagu ikka tavaliselt nädalavahetuseti. Minu sinna minnes selgus, et ta on alustanud köögis suuremat koristamist. Tuba palavaks aetud, asjad kõik riiulitelt alla tõstetud (tavaliselt ta neid sealt kätte ei saa), kõik segi, ise hingeldav ja õhetav seal keskel. Ütlsein siis ääri-veeri, et sellise töö oleks pidanud plaanima teisele päevale, kus rohkem aega ja pole nii väsitav. Ta ei jaksa ju peale dušši all käimist tavaliselt midagi enam teha ja enamasti hakkab palavas paha ka veel, süda klopib ja õhupuudus jne. Nüüd siis oli suurem toimetus ette võetud! Teisest küljest ei olnud ka minuga arutatud, kas ehk mul on endalgi midagi sellele päevale planeeritud, või et kas ma üldse jõuan kõigi tema asjadega seal tegeleda. Nii on see aastaid muide olnud, ta ei hooli teiste elust. Meie maailmavaatelised seisukohad on täiesti erinevad, ei ole võimalik teineteisele selgeks teha, kuidas me asjadest aru saame. Tol päeval sai taas üks sõna teisest alguse ja lõpuks me karjusime vastastikku igasuguseid inetusi. Oleme ka enne selliselt kokku põrkunud, seda juhtub mõne kuu tagant ja see onn väga valus ja raske taluda. Tüli stsenaarium lõpeb enamasti ema ähvardusega endalt elu võtta ja sellisel viisil, mis peaks mulle igavesti meelde jääma ja eriliselt haiget tegema. Olen aastaid seda kartnud ja selline ähvardus on mind täiesti endast välja viinud, kuid nüüd mõtlen, et lasku käia... Olen muutunud tuimaks ja ükskõikseks. Ainsad tunded, mida ta minus tekitab, on viha ja vastumeelsus.
Esmakordselt elus olen nüüd nädal aega teda vältinud, ei ole helistanud, ei ole viinud toitu, ei ole kohendanud voodit, ei ole aidanud sokke jalga, ei ole selga määrinud, ei ole nõusid ega pesu pesnud, ei ole tema halamist kuulanud, ei ole tõstnud ajakirjade virnu ühest hunnikust teise ega neilt tolmu käinud pühkimas... Olen mõelnud, et täiskasvanud inimene tegelegu ise oma asjadega ja leidku lahendus. Kui midagi vaja, teab mu telefoninumbrit. Mu süda küll valutab ja annan aru, et see ei ole lahendus, kuid ma pole võimeline tema juurde minema. Hakkan üleni värisema.
Tänan lugemast! sain südant puistata. Lahendust veel otsin... Olen tänulik, kui keegi jagab oma kogemusi või annab nõu.
|
