Mind vaevab järgmine küsimus. Paneb muretsema minu lapse käitumine. Mul on 1aasta ja 7kuune poiss, kes mängides teise lapsega võib kõvasti teda hammustama või näpistada või tõmmata juustest. Algul mängib ilusti, kõik on korras, aga mõne aja möödudes kas hammustab või tõmbab juustest ning kui kohe keelad, siis ei reageeri, seepärast tuleb endal kasutada jõudu, et laps laseks lahti. Olen lugenud, et laps hakkab sel moel käituma, kui ta on üleerutatud ning sel viisil ta maandab kogutud stressi. Küsimus on selline, mida pean tegema, et aidata oma last?
Tere!
Selles vanuses on kirjeldatud käitumine küllalt tavaline. Lapsel puudub veel arusaam, et tema käitumine teeb teisele haiget, samas väljendab ta selle käitumise kaudu seda, mida tunneb. Paljudel taolistel käitumistel on ka kaitseline iseloom: laps on millegi tõttu ärev ja pinges ning maandab seda nt hammustamisega nagu väike loomake.
Kui laps käitub kuidagi nii, et see on teile arusaamatu, vastuvõetamatu või lihtsalt imelik, siis tuleks mõelda sellele, mis võib olla peidus käitumise taga. Käitumist pole vaja mõista, aga kindlasti on vaja mõista käitumise kaudu edasiantavat sõnumit. Laps ei oska öelda, et ta tunneb ennast halvasti või et tal on midagi olulist puudu – ta annab sellest teada oma käitumisega. On ilmne, et hammustav, teisi lööv või näpistav laps püüab teistele millestki endas toimuvast märku anda, ja enamasti teevad lapsed seda aina uuesti vaatamata keelamisele, kuni tema sõnumit mõistetakse.
Reageerida on loomulikult samuti vaja, sest lapsele tuleb anda kohene ja selge märk selle kohta, milline käitumine on OK ja milline mitte. Reageerida tuleb kohe pärast ebasoovitavat käitumist ja oma tegelikke tundeid välja näidates: teist last hammustad, saab ta haiget! Hammustamine on valus! Nii väikesele lapsele peaksid vanemad näitama piire nii kehaliselt kui ka sõnaliselt, st keelavaid ja selgeid sõnu peaks saatma sõnu toetav miimika, käest kinni võtmine, sülle võtmine, eemaldumine keskkonnast vms.
Tähtis on teada, et lapsed võtavad kuulda vanemate neid sõnu, mida vanemad ise samuti usuvad. Hääle tõstmine ja pahandamine ei pruugi anda soovitud mõju, eriti sel juhul, kui laps tunneb puudust vanema tähelepanelikust ja hoolivast kontaktist. Laps, kelle tähelepanuvajadus on rahuldamata, kogeb pahandamise kaudu, et täiskasvanu ometi märkab ja reageerib. Järelikult – kui ma veel teen, siis ta jälle reageerib...
Oluline on mitte piirduda keelamisega, vaid kindlasti uurida, mis on lapse tegelik vajadus. Nii teiste hammustamine kui ka muud taolised käitumised näitavad, et laps tunneb ennast halvasti. Nii et ühelt poolt annab laps sellest märku, kuidas ta ennast tunneb, teisalt aga küsib abi.
Võiks ka proovida kaardistada, millal, mis põhjusel, mis meeleolus laps hammustab, mis hammustamisele eelneb ja mis järgneb jne. Kui märkate mingeid seaduspärasid, saate eelnevaid või järgnevaid olukordi, käitumisi, meeleolusid muuta püüda ja siis edasi jälgida, milline muutus toob kaasa muutuse lapse hammustamisharjumuse osas.
Kõige olulisem lapse käitumise mõjutaja on kontakt ema ja isaga. Lapsele on emotsionaalne, tõeline side vanematega äärmiselt tähtis. Väga paljud laste nn käitumisprobleemid on tingitud vähesest või hõredast kontaktist oma vanematega, nii et ka see on mõtlemise koht.
