Minu kolmas laps on saanud 1,5aastaseks ja on hakanud ilmutama oma iseloomu. Ei ole sellist last varem kohanud ja ei tea, mida teha.
Nimelt, ta tundub täiesti süüdimatu. Ja kohati küllaltki agressiivne, kuid mitte viha ega jonniga.
Näiteks eile õhtul oli selline situatsioon.
Panen puhast pesu kuivama. Tema mängib omaette. Vanem vend vaatab lõbusat multikat ja naerab. Rahulik meeleolu. Temal hakkab äkki ka "lõbus". Lõpetab mängimise ja tuleb minu juurde kiljuma. Selline hästi kõva läbilõikav kiljumine. Seletan talle rahulikult, et see ei ole ok, sest on õhtune aeg ja naabrid tahavad rahus olla, oleme meie ka tasa jnejne. Et vaadaku ka lõbusat multikat. Kui emme lõpetab oma kodused toimetused, siis mängime koos. Tema kiljub ja siis naerab, kiljub ja naerab. Räägin ise sosinal juba ja näitan "viipekeeles", et peab tasa olema. Kiljub nii kõvasti, et mul silmist lööb sädemeid. Naerab, kui riidlen.
Siis viisin ta teise tuppa voodisse ja ütlesin, et kui tahab kiljuda, siis kiljugu omaette. Ise läksin teise tuppa. Tuleb voodist välja, ikka kiljub täiesti kõrist ja naerab. Räägin, et ei tohi, oleme toas, meie ei ole õues, siin peab tasa olema. Madala ja kurja häälega räägin. Sõbralikult räägin. Mänguliselt räägin. Proovin igat moodi. Olen isegi päris-päris hirmutavalt kuri. Viin teise tuppa jne. Proovisin kõike. Isegi tutistasin, kuigi pole seda kunagi teinud. Selle peale ta naeris! Ja jätkas tegevust. Võiks ju arvata, et tutistamine on alandav või misiganes õudne asi lapse jaoks, aga mitte tema jaoks!
Olgu veel lisatud, et ta saab jutust üldiselt väga hästi aru (kui tahab!). Ikka lapsed on lõbusad ja müravad, see on meil igati lubatud asi, kui on sõbralik müramine, aga see kiljumine oli tal meelega ja ta teadis, et mängib mu närvidega. Lõpuks ignoreerisin teda, aga see ka ei aidanud. Ikka kiljus ja naeris edasi. Lõpuks hammustas. Siis riidlesin, et hammustada ei tohi ja seletasin. Ei saanud aru. Naeris ja kiljus edasi. Lõpuks võttis pesurestilt mõned märjad pesud ja hakkas nendega maas püherdama. Lasin tal seda teha, sest vähemalt enam ei kiljunud. Siis mingi hetk jätkas oma mängu, mis tal ennist pooleli jäi.
Jah, ma saan aru, et temal oli võib-olla mingi mängutuju. Aga nii ka ei ole, et emme üldse koduseid majapidamistoimetusi ei tee, kui tema kisama hakkab. Et muudkui jooksen ta meele järgi. Ma ei ole ühegi oma lapse järgi sedasi jooksnud ja ei kavatse tema puhul ka teha nii. Vanemad lapsed on sõnakuulelikud olnud väiksest peale, see poleks nende suhtes aus. Kui olengi pidanud nendega haruharva pahandama, siis saavad vähemalt kolme korraga aru ja lõpetavad ikkagi tegevuse. Pärast tunnevad end süüdi ja tulevad ise kallistama või vabandama. Aga tema jätkas ja jätkas ja jätkas ja veel naeris näkku. Ei mingit süütunnet.
Selliseid sarnaseid erinevaid situatsioone on iga päev olnud viimasel ajal. Olen mõelnud, et küll üle läheb. Näiteks kallab piima põrandale, ise naerab. Viskab söögi maha, naerab (selline jube psühhopaadi naer, silmad kilavad, hahahhaha - sa emme korista nüüd). Või maadleb vanema venna pikali maha, ise naerab, vend nutab. Istub konkreetselt pähe, kui keegi pikutab diivanil, ise naerab. Taob pähe, tõmbab mul pükse alla. Tõmbab juustest, ise naerab. Olen teda proovinud ühe korra vastu hammustada, õrnalt. Et teaks, mis tunne on, kui teisele valu teeb. Ei tee väljagi, naerab. Olen viinud teise tuppa rahunema. Ei toimi. Lõpetab tegevuse siis, kui ise tahab.
Aga eilne pani mind tõsiselt mõtlema, et sel lapsel on vist küll mingid häired. Muidu ikka eitasin probleemi, et see on normaalne, ta on lihtsalt temperamendiga laps. Ma ei taha enam tema käitumist ignoreerida, sest kindlasti on midagi, mida saan ära teha, et temast ei saaks "tõeliselt kasvatamatut jõmpsikat". Ei piisa sellest, kui ütlen, oioioioioi mis paha lugu juhtus või et oioioi nii ei tohi teha, sest on aiaiai valus jne. Aga see pakub talle nalja hoopis! Praegu veel antakse andeks, et ah, ta ju nii pisike alles, las lõbutseb.
Võõraste juuresolekul on pigem eeskujulik. Avalikul mänguväljakul näiteks. Kiidetakse, et nii arukas ja tark poiss. Seltskondlik. Rõõmsameelne. Kodus paneb puslesid kokku, ehitab legodest igasugu maju ja torne. Räägib 15-20 sõna. Tahab ise riidesse panna juba. Sööb ise. Joob tassist. Õpib potilkäimist. Magab päeval ja öösel väga hästi.
Aga... on lähedaste suhtes kiuslik, vägivaldne jms. Ma ei julge temaga eriti avalikku kohta minnagi. Hirmus mõeldagi.
Mis raamatuid soovitate lugeda...?
Minu teised lapsed ja suguvõsa ja tuttavate lapsed on kõik n-ö head lapsed. Minu pesamuna käitub nii halvasti. Käitub halvasti minuga, oma isaga, vanaemaga, venna ja õega. Olen nii mures. Varsti hakkab sõimes käima. Proovipäeval juba käisime, kus oma rühmas kõige noorem. Näha oli, et teeb kõigile tuupi, kui tahab, st on kõigist üle. Lisaks pole tal mingit hirmutunnet. Ronib kõrgele, hüppab alla ja isegi, kui saab haiget, siis naerab ja proovib uuesti. Ronib kolmerattalise sadulale, kõigub seal maa ja taeva vahel, siis hüppab pea ja käed ees suure kaarega, püüab diivani tabada. Ise nii õnnelik, ka siis, kui tabab maad. Kuigi keelan ja seletan, siis ikkagi proovib uuesti. Aitab see, kui panen "ohtlikud" asjad ära. Tavaliste toolidega suudab ka hirmsaid trikke teha. Nagu adrenaliinisõltlane?! Tahaks suunata teda õigele teele, enne kui hilja. Mitte ei taha, et see õudus süveneks. Enda arvates olen juba kõike proovinud, aga võib-olla on veel mingeid häid nippe. Ette tänades, Murelik.
|
