Milline on kõige effektiivsem ja inimlikum viis 3 aastase lapse disiplineerimiseks? Elukaaslane pooldab ultimaatumeid,mina ei pea seda õigeks ja pooldan läbirääkimist ja tegu/tagajärg rahumeelset lähenemist. Mis on lapsele parim?
On üpris sagedane, ning pigem on see reegel (kui erand), et lapsevanematel on peres erinevad arusaamad lastekasvatusest ja seega ka erinev kasvatusstiil. Kasvatusstiil on pärit meie endi kogemustest lapsena, ehk siis tuleb kaasa meie päritoluperest ja on suhteliselt keeruline muutuma, sest tegu on kinnistunud väärtushinnangutega.
Teie laps on just sellises arenguetapis, mil kujuneb tema mina ning katsetatakse, kui palju on minal võimu/mõjukust. Katsetatakse vanemate seatud piire nihutada ning teid võiks toetada arusaam, et laps pole jonnides mitte "halb laps", vaid tal on mingi katmata vajadus. Ta ei oska seda teisiti väljendada kui keeldudes koostööst, olles trotslik, ning kasutab oma õigust öelda teile "ei".
Vanemana on tõhus rääkida lapsega mina-keeles (mina-keel tähendab selget sõnumit, eeldab kontaktisolekut oma tunnetega, mõtetega, kogemustega), mida mingi käitumine/olukord teis tekitab, millist mõju või kahju see teile omab. Nagu nimetate, pooldate lapsega rääkimist, rahumeelset piiride kehtestamist, lubatu-mittelubatu selgitamist. See ongi piiride seadmine, ebasoovitud käitumise ennetamine. Laps peaks iga päevaga õppima, mis on vanematele vastuvõetav ja mis mitte. Kui laps käitub ebasoovitavalt, siis tuleks talle sellest teada anda ja tegema peaks sedan nii, et tal ei jääks mingit kahtlust, et vanem mõtleb seda tõsiselt. Näiteks, kui laps karjub:”Ma ei taha!”, siis esmalt laskute tema tasemele, võtate tal käest kinni, vaatate silma ja ütlete, et saate aru, et ta ei taha seda teha ja ta on pahane, aga seda peab siiski tegema, sest (mingi põhjendus). Kui laps jätkab, siis tuleb teil see kindlalt lõpetada. Kindlasti kaasneb esialgu mitmeid frustratsioonihoogusid ja peate korduvalt last rahustama, kuid niiviisi õpib laps oma emotsioonidega toime tulema ja temas juurdub teadmine, et tal on kõrval turvaline täiskasvanu, kes teab, kuidas asjad käivad ja ta ei pea alati siin maailmas üksi hakkama saama.
Saan aru, et teie mõistate- lapse karistamine (pahandamine/riidlemine, karistusega ähvardamine) ei ole tõhus vanemlik kasvatusviis -see annab lapsele signaali, et vanem ei oska ka ise teisiti teda frustreerinud olukorrast välja tulla, kui häält tõstes, näägutades, karistades. Laps võib edaspidi hakata oma tundeid alla suruma, varjama, igatahes on karistustel selge negatiivne efekt vanem-laps lähedus- ja usaldussuhtele ning samuti kahjustavad karistused lapse enesehinnangut.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
