Tere,
Olen väga mures, sest äkki on meie kohe 5-aastaseks saavad poisil ilmnenud teatud rituaalne käitumine. Ta tõmbab käega üle suu mingi arv kordi, paneb sõrmi teatud järjekorras suhu jms tegevus, kus käsi käib suu juures teatud rituaali moel. Algas ca nädal tagasi ja oli algul vaevumärgatav. Siis lihtsalt juhtisime tähelepanu, et ära pane nii käsi suhu, sest käed võivad mustad olla jms (seda enam, et ta on ise alati olnud väga hoolikas kätepesija ja puhtuse tagaajaja). Viimastel päevadel aga on selline käitumine väga sage. Küsimuse peale, miks ta nii teeb ütles korra, et tal on imelik tunne ja siis kui ta nii teeb, siis on hea.
Kui teda selle tegevuse juures katkestada, siis saab pahaseks. Lisaks on ta viimasel ajal hakanud väga kartma oma kodus eraldi olemist - ütleb, et kardab koletisi ja ei taha hetkegi üksi olla. Tuleb alati teise tuppa kaasa kui ise lähed jne.Loomulikult oleme siis rahulikult rääkinud, et pole vaja karta ja, et neid pole olemas jne.
Muidu olnud igati tragi ja tark poiss igas mõttes, kellel ei ole suhtlemis ega käitumisprobleeme. Alati positiivne ja heatahtlik. Kõik olnud igati hästi, ka kodus stabiilne elu ja palju koosolemist ning lähedust ja turvatunnet.
Mida teha? Kas lasta tal rahulikult nii edasi teha ilma tähelepanu pööramata ja loota, et ajutine? Kui palju tasub seda teemat torkida-uurida, miks ta nii teeb jms? Kuidas teda aidata? Kui püsib- kelle vastuvõtule - psühholoog, psühhiaater, lasteneuroloog?
Ette tänades!
Teie kirjast selgub, et poisil on kirjeldatud käitumine ilmnenud hiljuti ja varem pole olnud muid tähelepanekuid, mis viitaks mõnele psüühikahäirele. Usun, et nii ongi, et poiss võib olla mõjutanud mingi konkreetne asi ja see on tema reageering sellele, mitte et tema endaga oleks miskit valesti.
Arvestades poisi vanust, siis lisaks tuleb arvestada ka eriliselt suurenenud kujutlusmaailma. Piisab mõnest filmist, raamatust loetust, kellegi ütlemisest või lihtsalt enda väljamõeldisest, kui reaalsus ja fantaasia seguneb. Nii võib olla, et tema jaoks ongi päriselt nii, mida ta kujutleb, sh koletis toas, isegi kui see oli vaid vari pimeduses.
Laps on öelnud, et need kindlad liigutused rahustavad, on hea, kui tal on imelik tunne. Ma arvan, et esialgu sellest teadmisest piisabki. Kui ta ei tee otseselt midagi, mis oleks kahjulik, siis pole vaja teda ka keelata ega üldse tähelepanu pöörata. Püüdke lihtsalt käsi pesta nagu ikka ja mitte ka rohkem, kui see on vajalik. Pole ju vaja lisaks tekitada uusi ärevusi ja rituaale.
Üldine soovitus olekski, et te ei keskenduks üldse poisi uuele kombele kindlal viisil sõrmi suhu panna. See ei aitaks teda kuidagi, vaid suurendab tema ebakindlust ja ärevust. Pigem pakkuge seda, mida ta praegu eriliselt vajab – olla teie läheduses. Kui ta just küsib, midagi, siis rääkige, et koletisi pole jne. Ise pole aga vajalik teemat kergitada ega tema hirme jutuks võtta. Kindlasti püüdke aga vältida tema tunnete arvustamist, teda araks nimetamist jms. Lihtsalt jälgige, et kõik oluline ja igapäevane oleks kindlal viisil, piisaval koosolemisi, rääkimisi erinevatel olulistel teemadel, samuti et pereliikmete vahelised suhte oleks pingevabad. Kui poisigi seotud inimesed ja ümbritsev keskkond mõjub turvaliselt, on piisavalt meeldiv ja sõbralik, siis tunneb end poiss hästi ja kirjeldatud ilmingut taanduvad ajapikku.
Kui aga siiski mitte, nt kuude kaupa kestab ja tuleb uusi veidraid rituaale või midagi veel, mis muret teeb, siis võib ikka kindluse mõttes spetsialistiga konsulteerida, nt laste polikliinikusse psühhiaatri vastuvõtule minnes.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
