Mul on kaks last 2a ja 6k.Laste eest hooltsemine ja nendega tegelemine on vaid minu kohustus.Mees on 355 päeva aastas tööl ja 2-3 korda nädalas lausa ööläbi tööl. Praegu olen ka ise kõrges palavikus ja lapsed samuti haiged aga ikka pean ise toime tulema,mees tuleb hilja koju,sööb kõhu täis ja diivanile.Kodustes töödes ta ei aita,söök peab õhtul laual olema,pesu pestud,jne.Ta ei leia ise omale kapist isegi rätikut vöi riideid-kõik pean kätte andma.Asju ka oma järelt ära ei pane .Kaua sa jõuad talle seda selgeks teha,et ma ei jõua seda kõike kahe väikse lapse kõrvalt.Kui ma palun tal väiksemat vaadata siis tema arvates piisab kui panna laps põrandale ja küll mängib,ise läheb arvutisse ja kui laps häält teeb siis tahab kindlasti süüa.Koju tuleb muidugi nii et-üheskäes limps ja teises kommipakk ja ongi hea issi valmis.Kui lapsed on öösiti rahutud siis olen mina see kes jookseb kahe lapse vahet tema pöörab vaid teise külje.Kui ma palun et ta mind rohkem aitaks ja oleks rohkem kodus,siis tA ütleb et peab meie pärast tööl käima-aga ma ei vaja uhket autot ega midagi taolist.Temale meeldib olla teistest üle et ikka rohkem ja uhkemad autod.AGA MA EI VAJA SEDA-MA TAHAN TUGE JA LASTELE ISA.Lapsed hoiavad ka tast juba eemale aga muidugi kui ta ei tegele.Ma olen sellest väsinud ja tahan ka vahest lastest eemale.Ma ei jõua ja arvan et üksi oleks juba lihtsam,nagunii muretsen kõik vajalikku lastele ja omale oma raha eest ja siis ei pea talle kodu abilise eest olema.
Olukord ja tunded, millest kirjutate,on küllap paljudele naistele tuttavad. Pahatihti kipuvad just naised kooselu alul olema ülitoimekad ja oma mehe eest igati hoolitsema, selle asemel, et vastastikused ootused ja tööjaotus läbi rääkida. Loomulik,et pere kasvades tuleb kohustusi juurde ning senine elukorraldus vajab muutusi. Mitte igaüks ei tule ise sellepeale. Kui hakata asjadest rääkima alles siis,kui probleemid üle pea kasvanud, juhtub sageli, et konstruktiivse arutelu asemel lahvatavad emotsioonid, süüdistustele vastab mees eneseõigustusega. Lahendust aga ei tule kuskilt, sest kummalegi tundub, et teda ei mõisteta.
Kuigi olete väsinud, üksildane, pettunud, ajuti lootusetu, proovige korraks emotsioonid kõrvale jätta ning ennast, oma pereelu ja meest kõrvalseisja pilguga vaadata.
Mis on kummalegi tähtis? Mida Teie tahate, et mees mõistaks? Mida mees tahab, et Teie mõistaks? Millise püüdlused on mehe tegutsemise aluseks, mida head (tema enda arvates) ta oma teguviisidega taotleb? Kui üritate mehele midagi selgitada, kuidas, milliste sõnade ja tooniga seda teete? Millistest pöördumisviisidest pole kasu? Millal ta kuulab? Kas Teie kuulate tema lõpuni? Kas rahulolematusest rääkides püsite konkreetse teema juures, väldite üldistusi, võrdlusi (aga sa ise…? Kas keskendute pahameele väljaelamisele ja süüdistustele või lahenduste leidmisele?
Hinnake, mis on hästi, millega olete rahul ning mida tahaksite parandada. Pange endale kummagi kohta kasvõi märksõnad kirja. Mõelge, mida konkreetselt tahaksite teisiti teha ja millised võimalused selleks oleks. Leppige mehega kokku aeg, millal oma tähelepanekutest ja ettepanekutest rääkida. Otsustage, kas seda on parem teha kodus või neutraalsel pinnal. Mõelge, mis oleks selle jutuajamise eesmärk, mille poole sellega püüdlete ning millistel pöördumisviisid peaksite valima, et Teie sõnumil oleks vähemalt eeldusi päralejõudmiseks. Millest peaksite igal juhul hoiduma?
Võiks öelda, mille pärast selle jutuajamise ette võtate. Nt.: Armastate teda ja tahate temaga edasi koos elada, kuid vajate ka muutusi. Paluge, et ta kuulaks ära ja mõtleks kaasa. Alustada võiks sellest, mida tema puhul hindate ja tunnustate: valmisolek pingutada, võimaldada perele vajalikku, valmistada lastele rõõmu (kommid ja limonaad).
Nüüd rääkige oma vajadustest, mis vajavad rahuldamist. Võtke esialgu jutuks kõige olulisem. Püüdke seda teha mina-keeles ja süüdistamata. Kui Teil on ettepanekuid, käige need välja, hiljem saate neid arutada ja kuulata ära ka mehe ettepanekud.
Nt. vahelduse ja puhkuse saamiseks võiks kaaluda aegajalt koduabilise ja lapsehoidja kasutamist.
Olge võimalikult konkreetne selles, mida mehelt ootate: nt. vähemalt kahel õhtul nädalas ja ühel nädalavahetuse päeval tunnikest lastega tegelemist. Sõnastage,mida see annaks lastele, nende suhtele isaga. Kui sageli tahaksite midagi kogu perega ette võtta? Ja milline oleks maksimum-ning milline miinimumaeg, mida vajate teineteise päralt olemiseks, kui sageli tahaksite mehega koduste asjade üle nõu pidada ja arutleda.
Kuulake ära mehe suhtumine ja seisukohad, vajadusel väljendage oma sõnadega tema tundeid ja seisukohti ning temavajadusi. Ärge klammerduge valmislahendustesse,vaid püüdke ühiselt otsida lahendusi, mis rahuldaks mõlema vajadusi. (Vt. Th. Gordon “Tark lapsevanem” ILMA KAOTAJATETA KONFLIKTI LAHENDAMISE MEETOD)
Saan aru, et peate õigustatult suurel hulgal limonaadi ja kompvekke laste tervisele ohtlikuks. Kuid tean ka, et kui kõik korraga jutuks võtta, ei pruugi üldse midagi muutuda. Äkki alustategi hoopis sellest? Ütlete mehele, et hindate tema soovi lastele rõõmu valmistada. Ja sellegipoolest peate kahjulikuks iga päev komme ja limonaadi tarbida. Otsige samal probleemilahendamise viisil alternatiivseid lahendusi: tuua nt. värsket või kuivatatud puuvilja või leppida kokku, kui sageli maiustusi osta. Kui mees Teie soovidega arvestab, saate talle positiivset tagasisidet anda: "Mul on heameel, et sa võtsid mind kuulda ja oled hakanud vähem maiustusi ja rohkem puuvilja tooma."
Kui kahekesi jutuajamine ei õnnestu või pole piisav, kaaluge perenõustamist.
Kannatlikkust, armastust ja järjekindlust! Ning ärge unustage positiivse märkamist ning väljendamist!
Praegu olen ka ise kõrges palavikus ja lapsed samuti haiged aga ikka pean ise toime tulema,mees tuleb hilja koju,sööb kõhu täis ja diivanile.Kodustes töödes ta ei aita,söök peab õhtul laual olema,pesu pestud,jne.Ta ei leia ise omale kapist isegi rätikut vöi riideid-kõik pean kätte andma.Asju ka oma järelt ära ei pane .Kaua sa jõuad talle seda selgeks teha,et ma ei jõua seda kõike kahe väikse lapse kõrvalt.Kui ma palun tal väiksemat vaadata siis tema arvates piisab kui panna laps põrandale ja küll mängib,ise läheb arvutisse ja kui laps häält teeb siis tahab kindlasti süüa.Koju tuleb muidugi nii et-üheskäes limps ja teises kommipakk ja ongi hea issi valmis.Kui lapsed on öösiti rahutud siis olen mina see kes jookseb kahe lapse vahet tema pöörab vaid teise külje.Kui ma palun et ta mind rohkem aitaks ja oleks rohkem kodus,siis tA ütleb et peab meie pärast tööl käima-aga ma ei vaja uhket autot ega midagi taolist.Temale meeldib olla teistest üle et ikka rohkem ja uhkemad autod.AGA MA EI VAJA SEDA-MA TAHAN TUGE JA LASTELE ISA.Lapsed hoiavad ka tast juba eemale aga muidugi kui ta ei tegele.Ma olen sellest väsinud ja tahan ka vahest lastest eemale.Ma ei jõua ja arvan et üksi oleks juba lihtsam,nagunii muretsen kõik vajalikku lastele ja omale oma raha eest ja siis ei pea talle kodu abilise eest olema.
? Kas keskendute pahameele väljaelamisele ja süüdistustele või lahenduste leidmisele?