Minul selline lugu siis, olen mehega abielus olnud 4a ja meil on 3a armas tütar. Kõik oli nagu igati korras, mehega saime hästi läbi ja voodis ka kõik ok. Aga nüüd umbes aasta on mees muutunud, ta on närviline , käib kodust palju ära ja raha üldse elamiseks koju ei too. Kui töölt koju tuleb siis kohe internetti ja msn-i, teiste naistega suhtlema, ma pole keelanud, aga kokku saada ja helistamist pole lubanud. Noo loomulikult ta seda teeb kogu aeg ja jääb mulle pidevalt vahele.Nüüd vahetas töökohta ja seal on ta pidevalt komndeeringus, nüüd vaatan et koju enam üldse tulla ei taheta, isegi lapse sünnipäevale tuli suure kutsumise tagajärjel, palka koju pole toonud ja 3 korda olen usaldnaud teda ja oma pangakaardi andunud, et võta sealt natuke ja selgub , et ta 3 korda mu kaardi tühjaks teinud ja mulle lapsega ühtegi senti pole jätnud. Elab linnas laia elau ja on ka endale uue kõnekaardi sisse ostnud ja mulle numbrit pole andnud. Ja see kuidas ta tütresse suhtub ....ei tee kalli, ei pai kui laps jookseb issile vastu siis tõukab ära. Ainult riidleb ja lükkab eemale või läheb ise ära, miks ta nii teeb...ta nagu vihkaks meie last. Enne kui tüdruk oli alla aasta siis ainult temaga tegeles, miks selline muutus. Me tegime kõikke asju koos, süüa, koristasime , käisime väljas jne....kõik ütlevad , et lahuta ära jne. Aga ma ju armastan ja kui ta siin on paar korda nädalateks kadunud mul sis kui ta koju on tulnud , ma pole riielnud ega midagi, olen püüdnud hiljem temaga kenasti vestelda, aga ta nii kinnine inimene ja vastab mulle ainult , et ta ei tea miks ta nii teeb.Ta on nagu puberdeetist poiss, selline äkkvihaga ja ühtegi probleemi temaga lahendada ei saa, kas jookseb magamistuppa ja paneb padaja näo peale ja sis vastab et et ta ei tea....andke nõu mis ma tegema pean? Praegugi ma ei tea temast teispäeva hommikust saati midagi, pole helistanud ja tegi mu panga arve ka tühjaks, aga tean et on Tallinnas ja elab laia elu, täna sain ta töökaaslase telefoni pealt kätte , ütles et on tööl ja täna tuleb,aga siiani pole ta tulnud koju...mida ma teen temaga, samas ei tahaks lahku ka minna...mis te arvate?
Vahel on armastus suurem, kui kõik need kannatused, mida meie kõige lähedasem inimene kaasa toob. Kuid siinkohal nõustun eelpool kõnelejaga– tuleb enda eest seista. Nii on võimalik tagasi saada hingerahu. Mitte ükski naine ei ole väärt kohtlemist, mis nii palju haiget teeb. Ja ükskõik kui suur on armastus, tuleb ikkagi hakata enda peale mõtlema. Teiega koos on pisitütar, kes tegelikult kõige enam Teie tähelepanu, kaitset ning otsustust vajab. Mees saab ise oma elu eest otsustada, Teie tütar on aga veel nii väike ja vajab Teid.
Nõustun samuti Realisti mõttega, et Teie kirjeldus mehe käitumisest võib viidata kas kasiinosõltuvusele või mõnele muule tõsisemale probleemile. Mees tundub olevat ummikus, ehk isegi depressiivne. Kui Teie aga olete edasi leplik, annate raha jne, siis see paraku meest ei aita, vaid paneb ta veelgi keerulisemasse olukorda. Keegi peaks aitama tal näha reaalsust, et sedasi enam edasi ei saa elada. Antud juhul saate Teie meest aidata, kui panete paika selged piirid, millega Teie lepite ja millega mitte. Mõelge hetkeks sellele, kuidas Te tahaksite, et elu oleks. Ärge mõelge mehele vaid endale ja tütrele. Vaid nii on võimalik veidigi armastust kõrvale jättes piire paika panna. Kõlab ehk julmalt, aga paraku on see ainus viis Teie enda, lapse ja ka mehe aitamiseks.
Kui võimalik, siis rääkige mehega ja tehke ettepanek pöörduda koos mõne spetsialisti poole. Näiteks perenõustaja või terapeudi poole. Kui aga mees keeldub, siis paraku ei saa Te teda rohkem aidata, vaid peate enda ja tütre aitamisele keskenduma. See võib ehk väga raske olla, sest Te armastate oma meest väga ja on raske jätta tema eest vastutus võtmata. Paraku ei saa Te oma mehe elu eest vastutada. Tema ise saab teha oma valikud, Teie aga peate tegema enda omad.
Kindlasti tasub oma mure lahendamisse kaasata inimesed, keda Te usaldate ja kes Teie lähedal on. Ärge jääge sellisel eluhetkel üksi. Sõbrannad, head sugulased ja tuttavad võivad anda palju abi kasvõi oma kohalolekuga. Võite ju paluda ka kedagi lähedastest, et ta mehega räägiks ja aitaks tal reaalsust näha, kuid kõige parem oleks siiski mõne spetsialisti poole pöörduda.
Soovin Teile palju jõudu ja kindlameelsust otsuste tegemisel ja enda eest seismisel. Te ei ole sellist kohtlemist väärt, kuid samas ei saa Te ka oma meest muuta ja tema eest vastutada – ta peab seda ise tegema. Hoopis Teie ühine tütar vajab Teie julget otsust.
Lõpetuseks lisaks ka ühe raamatu, mida soovitan lugeda. Ehk aitab seegi Teil edasi liikuda.
Norwood, R. “Naised, kes armastavad liiga palju: Sulle, kes Sa aina soovid ja ootad, et Tema kord muutub”, Elmatar 1996.
