Olen abielus 19 aastat ja meil 2 last. Sisuline abielu on ammu läbi ja järele on jäänud majanduslik sõltuvus.
Mees on krooniline alkohoolik ja teeb juhutöid. Mina maksan korteri ja auto ja söögi eest jne. Ühesõnaga olen olnud loll ja võtnud üksi enda kanda need kohustused mis abikaasade vahel võiks vist ära jaotatud olla. Minu õnn, et ei ole veel muutunud kibestunud vanamutiks kes iga mehe hägusa silmavaate puhul endast välja läheb. Küll on selline elu mind teinud "külmaks" teiste meeste suhtes. Õnneks näen ma harvadel kainetel perioodidel oma mehes veel sedagi, miks temaga üldse kunagi suhtlema hakkasin aga see pole armastus vaid pigem empaatia. Kahtlen kas ma üldse kunagi teda armastanud olen..
Tahan lahutada ja ära kolida aga siit hakkab edasi minu probleem. Mul ei ole nii palju algkapitali, et endale korterit liisida. Tõsi ta on, et seaduse järgi on mul õigus mingile osale korterist aga eluseaduse järgi on minu arust nii, et kellele ei meeldi see kolib välja.
Olen ise lastekodus üles kasvanud ja mingit nn. vanematekodu mul pole. Seega on praegune kodu mu pea esimene kodu mis mul üldse siiani olnud.
Siit ka üks minu "kiikse", et üürikorterisse ma minna ei tahaks, sest siis tunnen, et ei ole ka mu lastel kodu.See vist ka ainuke põhjus miks ei ole veel midagi ette võtnud.
Tore on see, et saan lastega ( 15 ja 5 aastane) hästi läbi. Nad on ainukesed sõbrad ja kaaslased kes mind mõistavad. Samas on perioode kus mees saab lastega hästi läbi aga lapsed mõistavad, et see aeg on üürike ja varsti varsti muutub isa jälle.Olen selgeks õppinud selle, et purjus inimesega ei ole mõtet vaielda/rääkida.Ja mees saab aru, et tsüklis olles on hea oma toas olla. Niimoodi ei sega tema meid ja meie teda. Võtan asja nii, et mu mees lihtsalt on selline ja olukord kus alkohol maitseb on tema mitte minu probleem.
Olen tavaline keskastme spetsialist ja töö meeldib mulle, sest tunnen, et olen inimestele vajalik.
Ja sinult, hea lugeja, tahaksin saada nõu, et mis otsast peaksin peale hakkama, et olukorda muuta ja kuhu minna kui pole kuhugi minna? Ja kuidas lahti sulatada oma hing mis nutab millegi sellise järele mida nimetatakse armastuseks?
Elurõõmu teile kõigile soovides
Olete keerulises olukorras, sest joodikust abikaasa kõrval on väga raske midagi muuta.
Kirjutate, et suudate mehe joomist võtta mitte niivõrd oma probleemina.
Selline mõtlemine annab teile võimaluse rohkem keskenduda oma enda probleemidele ja soovidele.
Te aitate nii ennast ja teie abikaasa peab end oma olukorras ise aitama (kui ta seda muidugi üldse soovib).
Selles situatsioonis on teil võimalus mõelda läbi enda vajadused ning otsida parimad viisid nende vajaduste rahuldamiseks iseseisvalt.
On mõistetav, et soovite muutust oma ellu. Tundub, et oma abikaasale te enam eriti ei looda ja soovite ise võtta ette midagi, mis parandaks teie elu.
Jõudke selgusele, mis on teie jaoks olulised asjad (või ka suhted), mida kindlasti soovite säilitada ja teiselt poolt need asjad ( või suhted), mis ei ole nii olulised.
Võib olla keeruline mõelda, et peaksite välja kolima oma esimesest päriskodust. Kui aga teie vajaduste rahuldamisel saab selles kodus elamine takistuseks, siis tasub tõsiselt kaaluda, kas jääda või mitte.
Hea meel on lugeda, et olete oma lastega sõbralikus ja üksteist mõistvas suhtes. Järelikult olete neile hea ema. On kindlasti tore, kui lastega suheldes saate positiivseid emotsioone ja rõõmustate koos iga väiksema saavutuse või juhtumise üle.
Olles usaldusväärsetes suhetes oma lastega, on suur tõenäosus, et nad teid mõistavad ja teie otsuseid heaks kiidavad.
Nautige neid postiivseid hetki ja ammutage nendest jõudu tegemaks selgeks oma elu järgmisi samme.
Jõudu ja meelekindlust teile!
