elan koos elukaaslaseka koos neliaastat,olen lahutatud kui ma tagasi vaatan siis on tunne et tegin oma elus suure vea.mul oli enne raske aga nüüd on hullem vähemald nii mulle tundub,viislast on esimesest abielust ja üks on nüüd.meil lasteka oli kolmetoaline korter mille ma rumal maha müüsin,uskusin kõike mis ta rääkis olin pime ja nüüd ei ole meil kuhuki minna.ta joob palju, mind ei mõista kui ütlen et olen väsinud.mul on tunne et olen hirmu hall kui ei ole söök valmis või koristatud võin saada nii palju solvanguid sellepärast. ütleb et ära virise kui soovin välja minna.mind väga häirib kui ütleb pane lapsed tööle ,aga ise ei tee midagi.mul on tublid lapsed aitavad mind palju,väikest hoiavad,ise tema ei taha oma pojaga olla,nii palju ette eideid hoolimatust minu vaeva ei hinnata tunnen end üksikuna ma ei taha olla inimeseka kes ei armasta minu lapsi ega ei arvesta minu vajadustega,olen 32a aga ma ei tea mida teha kust oleks mul võimalik eluase leida,vahel mõdlen et mul oleks vaja psühoologi abi.kahjuks ei ole mul ka lähedasi see teeb olukorra minu jaoks veel raskemaks.ma ten et ei tohi viriseta et kuskil on kellegil veel raskem.kokku võttes olen ma meeleheidel ja kas üldse mu kirjast aru saadakse.
Teie olukord on keeruline ja kui lähedasi inimesi ka ei ole, siis on tõesti raske. Teie kirjast aga ei selgu kahjuks, kas olete pöördunud kohalikku sotsiaalabi oskakonda? Nemad peaksid kindlasti Teid aitama eluaseme leidmisel ja ka ehk abirahade jm sellisega.
