olen elukaaslasega lahkumineku äärel. probleem tegelikult selles, et ta on meeletult kinnine ja ma pole siiani suutnud ühtegi probleemi lõpuni lahti rääkida. ei ole võimalik rääkida, kui sinuga ei räägita. nüüd on need rääkimata asajad jõudnud kriitilise piirini.
kuidas saada mees rääkima? kutsusin ta neutraalsele pinnale kohtama, et rääkida, aga ma tean, et ma suudan ta üsna ruttu kaitseseisundisse viia.
ma ise arvan, et selle kõige taga on hirm. hirm mind kaotada. tal on seljataga tema mahajätmisega lõppenud suhe ning ta ikka ütleb, et ei taha sellist kogemust enam üle elada. ning mulle ütleb algusest peale, et sa lähed niikuinii kohe ära. seega tunduvad paljud probleemid mulle pseudoprobleemid, et lihtsalt enda tagalat kindlustada. sest need kerkivad esile alati siis, kui meil läheb juba väga hästi. aga see on ainult minu isiklik arvamus.
kas sellisel juhul on üldse mõtet midagi proovida või minna minema? saan ma äkki ise kuidagi julgustada ja kinnitada, et ma ei kavatse kuhugi minna, kui mind ei aeta? siiani pole ma sellega hakkama saanud.
selge on see, et lõpmatuseni minevikuga võidelda ma ei jõua ja ilma rääkimata ei lahene ka midagi. tunnen, et ma teen valesti, kui ma ainult sellepärast, et me ei suuda suhelda, ära lähen. aga kõik tundub hetkel väga lootusetu.
Olete mures, sest ei tea kuidas saada oma abikaasa rääkima.
Saan aru, et soovite mehele anda teada probleemidest, mis teid häirivad ja neid temaga arutada, kuid arutelu ei teki. Pigem läheb abikaasa kaitsepositsiooni ja ei taha teid enam kuulata.
Tihti ongi teineteisega rääkimise juures võti hoopis kuulamises. Valmisolek teise ärakuulamiseks ja empaatiline suhtumine on siinjuures väga vajalikud.
Kuidas kuulata nii, et teine ka teid kuulaks? See soov tekib tavaliselt koos tundega, et mind on kuulatud ja mõistetud.
Kui olete otsustanud abikaasaga rääkida ja ta teie jutu peale "lukku läheb", siis ei tasu oletada, miks ta nii käitub. Proovige peegeldada talle tema tundeid, just neid, mida näete teda tundvat, ja suure tõenäosusega avaldab abikaasa teile, miks ta just nii reageerib.
Näiteks, kui näete, et teie poolt öeldu tegi ta õnnetuks, siis öelge.. " Minu jutt teeb sind õnnetuks..".
Peale seda olge valmis kuulama oma meest, unustage hetkeks, et tahtsite talle kurta. Kuulake teda hoolega ja püüdke mõista, mida teie poolt öeldu temas tekitas.
Alles seejärel, kui abikaasagi on saanud välja öelda, mis see jutt temas tekitas, saate oma jutuga edasi minna.
Korrake seda tunnete peegeldamist kohe, kui jälle näete, et abikaasa on mingite tunnete küüsis, ega kuula teid enam.
Nii, aegajalt oma jutus pausi tehes ja mehe kuulamisele keskendudes, saate rahulikumalt rääkida. Nii on ka suurem tõenäosus, et abikaasa teid mõistma hakkab. Tasub proovimist
Kannatlikku meelt ja head kuulamist teile!
