Põhimõtteliselt on meil kõik hästi, tore koos olla, nalja teha ja rõõmu valmistada mu meheke oskab hästi. Kuna tema (21) elab Pärnus, mina (22) aga Tallinnas, sõidan igal nädalavahetusel spetsiaalselt tema juurde kaheks päevaks. Aga kuna see aeg on ka ainuke kui ta saab oma sõpru näha, 'peame' me iga jumala õhtu väljas käima. Ja mitte niisama õhtukese - et kuskil max 12eni, vaid ikka 4-5ni kipub asi minema, enamasti ikka tema mees-sõprade seltskonnas. Kuna mina kunagi Pärnus elanud pole, ei ole mul seal ühtegi sõbrannat ka niiet võite ette kujutada kui huvitav mul peale paari tundi siidriklaasi taga istumist on!
Loomulikult olen ma talle kõigest sellest rääkinud ja mõista andnud kui mõnus oleks lihtsalt vahest mõni õhtu kodus juttu rääkida ja telekat vaadata. Aga temal on hoopis oma teema - ta ei tohi sõpradele näidata, et on minu tuhvlialune (kord kui ma teda välja ei lubanud, pandi kohe silt külge). Ja nii ta siis näiteks eelmine pühapäev, kui ma peole kaasa tulla ei viitsinud, jättis mu (olles küll veidi joonud) lihtsalt koju.
Üle aisa löömises ma teda ei kahtlustagi, aga see noortele omane sarvedega uhkeldamine võiks juba läbi saada! Võibolla jäävadki mõned elu lõpuni niimoodi oma sarvi linnas käima näitama?
Tere Elina,
sinu juttu lugedes tundub, et teilgi sarnaselt siin kirjutatud teise looga, oleks vaja teineteise vajadused selgeks rääkida.
Lihtsalt oma soovi teadaandmine või süüdistamine või ka õnnetu mängimine siinjuures ei pruugi aidata. See võib teid hoopis teineteisest eemale tõugata.
Soovitan siin proovida võitja-võitja konfliktilahendust.
Selle juures on oluline mõista, millised on teie mõlema vajadused. Kui selgub, et tegelikult soovite te mõlemad need nädalavahetused koos veeta, siis tuleb teil pakkuda lahendusi, et kuidas seda siis nii teha, et mõlema vajadused saaksid rahuldatud.
Tehke üks ajurünnak leidmaks lahendusi, kus te saate olla koos ja mees saab aega ka sõpradega veeta. Kõik lahenduste ideed on siinkohal teretulnud ja neid ei tohiks teine pool kohe kritiseerima hakata. Alles siis, kui mõlemad on saanud pakkuda lahendusi, võiks hakata arutama, et milline nendest siiski kõige sobivam oleks. Seejärel tuleks kokku leppida selle lahenduse proovimises (millal ja kuidas?) ja see ka ellu viia.
Loomulikult tuleb jälgida, et kas see ikka toimib ja kas ka tegelt mõlemad on õnnelikud, kui just seda lahendusvarianti kasutatakse.
Vahest siiski valitakse mitme lahenduse hulgast esmalt välja mitte just kõige õigem variant. Sellisel juhul püüdke parandada seda viga ja otsige uus ja parem.
Selline lahenduste otsimine võib olla isegi põnev ja lisada ellu veelgi värve.
Kui leiate mõlemate vajadustele kohase lahenduse, on tõenäoline, et te mõlemad olete ka õnnelikud.
Alustage aga sellest, et teete mehele ettepaneku proovida seda konflikti lahendada nii, et kumbki teist ei oleks kaotajaks.
