|
teine vaatepunkt
Külaline
|
|
Postitatud 04.04.2006 kell 12:22
|
Viimasele küsijale:
Arvan, et "lapse pärast" kooselamine reeglina mürgitab lapse hinge, olles ise lapsena kogenud vanemate lõputu lahkuminematuse piinu.
Ja kõik, kes te kõigest hoolimata armastate: raske on küll, aga ühel hetkel võiks mõistuse koju kutsuda, kas või psühhoterapeudi abiga. Millalgi tuleb see ette võtta, muidu saab enesehaletsus harjunud eluhoiakuks. Kui ikka teine inimene (enam) ei armasta, siis ei saa kivist vett välja pigistada. Muidu peavad mõlemad pooled piinlema. Või on oma elu kujundatud nii tühjaks, et peale ühe isiku ei sisalda ta mingit mõtet?
Mina olen ise see paha, kes ühel hetkel enam ei armastanud (hullem veel: ma hakkasin armastama teist) - see oli paljude probleemide tagajärg, mitte iseenesest tekkinud. Kuna aga selle teatavaks saamisel puhkes tohutu traagika, üritasin hambad ristis "mitte põhjustada kannatusi", "elada sõpradena koos" jmt. Minu viis see lõpuks sellisesse seisundisse, et pidin aastakese antidepressante sööma ja oleks äärepealt tööst ilma jäänud, kuna teovõime langes nulli. Leian, et kõik mõttearendused stiilis "sa oled mu elu purustanud" on tegelikult püüd manipuleerida, teist kannatama panna. Igal asjal on kaks osapoolt - kelle elu rohkem puruks on, on vaieldav.
|
|
