Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Mehe käitumine

Teadmatus
Külaline
Postitatud 09.03.2006 kell 18:00
Mees lõpetas meie 10 aastase suhte 3 kuud tagasi, kuid elame koos edasi sõpradena ilma seksuaalsuhteta. Meil on 2 last, kellest noorem alles 7 kuune. Ta võttis endale seksi eesmärgil naissoost sõbra, kelle juures käib seksimas, suhet ta temaga ei soovi. Meil oli raseduse ajal palju probleeme ja tülitsesime pidevalt. Ka seksiga oli sel ajal olukord kehv. Otsus lahkuminekuks oli ainult temapoolne ja ma küsisin talt, kas ta arvab, et mingi aja möödudes, võiksime uuesti üksteist leida, sest armastan teda, tema vastas, et ta üldse seda ei välista. Nüüd saame läbi päris heade sõpradena. Üritan anda endast parimat, et tal oleks mugav ja kerge meiega. Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on tema tunded ja käitumine. Mingitel ajahetkedel kui asju oleme arutanud tunnen temas mingit imelikku viha, ta süüdistab, et mina pidin olema see, kellega ta elu lõpuni elab ja et mina olen süüdi selles, et ta suhte lõpetas. Küsib minult, miks ma ei olnud naine, vaid nagu mingi vinguja. Kui talle midagi ilusat teen, siis pahandab, miks ma seda varem ei teinud. Millest sellised tunded?? Tema ju lõpetas meie suhte, loogiline oleks kui vihane ja ennast petetuna tundev pool oleks mina kui mahajäetu. Kas keegi, kes inimese psühholoogiat tunneb oskab seletada?
Pille Murrik
Pereterapeut, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 12.03.2006 kell 22:14
Teie kirjast kumab nõutust, segadust ja kurbust ning pahameelt ka, mis on ka loomulik. Kerge pole see praegune seis ilmselt kummalegi. Samas paistab, justkui oleks veel lootust suhete paranemisele. See oleneb suuresti sellest, millele Teie suhe rajatud on, kas ühendavat on piisavalt, samuti sellest, kuidas kujunenud olukorda käsitleda. Abi pole ei süüdistustest ega süütunnetest, kummalgi on olnud oma osa praeguse seisu kujunemisel ning vaid oma osa mõistmine ja tunnistamine võib aidata muutusi luua.
Mõned küsimused, mis lugedes tekkisid:
Milles avaldub endast parima andmine? Kuidas Te sel juhul käitute? Mida teete ja mida tegemata jätate? Teie kirjast paistab, et mehele need muutused meeldivad. Tema pahameele alt aimub kurbust ja kahetsust, justkui oodanuks midagi sellist juba ammu, kuid jõudmata ära oodata, tegi kõrvalpöörde...

Millist Teie varasemat käitumist peab mees vingumiseks? Mille pärast tülitsesite raseduse ajal? Kas olete õppinud oma rahulolematust väljendama teist süüdistamata ja teineteist ära kuulama?

Sageli on kummalgi partneril teineteise suhtes ootused ja tülitsetakse seepärast, et teine ei vasta ootustele. Nii võibki juhtuda, et mõlemad tunnevad end petetuna, kui leiavad, et ootused pole täitunud. Siiski ei pea seda märgates suhet lõpetama, vaid arutama teineteisega ausalt ja avatult, mida kumbki tahab, mis on tõeliselt tähtis ja kuidas paarina elada.

Liikluses on välja kujunenud, et roheline foorituli lubab liikuda ja punase tule all tuleb peatuda. Kui suhtlemist õnnestuks samal printsiibil reguleerida, jääks kokkupõrkeid tõenäoliselt hulga vähemaks. Teisisõnu tähendab see, et rääkida saan siis, kui teine on valmis mind kuulama, s.t., et mul on roheline foorituli. Kui teine räägib, eriti, kui on tegu rahulolematuse või erimeelsustega, tähendab see, et minu jaoks põleb fooris punane tuli. Kui ma ei kuula, vaid hakkan selgitama ja vaidlema, s.t. põrutan otse ristmikule, on kokkupõrge vältimatu. Kui oskan sellist olukorda näha punase tulena,mis käsib pidurdada, tähendab see, et asun kuulama ja püüan kõigepealt aru saada, mida teine mulle püüab öelda. Püüan kuulata tundeid ja vajadusi, mis jäävad sõnade taha ja vahele ning siis oma sõnadega teisest arusaamist väljendada.
Kui püüate näha ja kuulda oma mehe viha alla, võite sealt leida midagi, mis peegeldades võiks kõlada umbes selliselt: "Sa olid nii harjunud mind nägema rahulolematuna, et nüüd oled üllatunud, et võin ka meeldivalt käituda. Paistab, justkui oleks sa segaduses ega tea, mida arvata, kas kanda mind naisena maha või siiski mitte..."

Ja muidugi tasub senine suhe ausalt üle vaadata, leida, kas on, mille nimel koos edasi liikuda ka kuidas seda teha. Pere- või paariteraapiast võib siinjuures abi olla, sest asjatudlik kõrvalpilk märkab sedagi, mis endil emotsioonidesse kaduma võib minna.
J.Gray "Marss ja Veenus igavesti koos" sisaldab häid näiteid, mis aitavad paarilist kuulama õppida.
Julgust, selgust ja kannatlikkust!
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (11)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!