läksin oma abikaasast lahku 4 aasta tagasi. see oli minu jaoks väga valus ja raske.ta leidis endale teise. ta kolis välja siis kui ma tööl olin, meil oli ka 3 aastane tütar kelle jaoks oli issi a ja o. kuna mina olin tööl sai ta võtta kõik kaasa mis tahtis ühesõnaga kõik. paar tundi enne mu tööpäeva lõppu ta helistas et ta ei tule mulle järgi ja et kolis ära. kui koju jõutsin oli elamine puhas ja ka tütar oli kaasa võetud olin sokkis, helistasin ja palusin et saame kokku ja räägime ja et laps toogu koju tagasi. 3 päeva hiljem andis end näole tüdruk otsustas et jääb koju emme juurde. tema läks ära siis hakkas pea iga päev kodus käima sellel ajal kui ta uus naine oli tööl. lülitas telefoni välja ja oli päeva meiega ja nii mitu kuud vahepeal ta oli tütar ka tema juures ja siis ta ütles mulle kus ta elab nii siis oli kui olin tööl olin tema juures ja kui vabad päevad siis oma kodus. valus oli ja ma ei tahtnud et see ni läheks ahastusest tegin ma ka lollusi sõimasin seda naist ja ka mehega olid tihedad tülid kuna ta sai igapäev selle naisega kokku, ühe tüli käigus viskas ta minu ja tütre õhtul kell 11 valja minu kodu oli 25 km linnast väljas ja ma pidin koju hääletades minema kuna busse ei sõitnud enam.peale seda vahetas elukohta.aga meid külastas edasi kui mul lõpux üle viskas ja ma ta ühel päeval välja viskasin. ja siis hakkas helistama igapäev et küsida kuidas meil läheb. läksime lapsega mu töökoha suve peole ja ta tedis kuna see on nii kui kodu uksest välja läksin oli telefon katkestasin kõne ja lülitasin telefoni välja. siis ta enam ei helistanud. kuu peale seda pidin minema oma tutavatega välja ja ma jätsin oma telefoni välja lülitatult ka koju ja kui ma järgmine päev koju jõutsin sain teada et ex oli mind otsimas käinud kuna mul oli telefon välja lulitatud olnud. läksin jälle tööle ja last hoidis sellel ajal ämm kui õhtul töölt tulin ei osanud midagi arvata aga hommikul sain teada et ex oli käinud seal kui ma tööl olin ja lapse jälle ära viinud. kust last otsida ma ei teadnud helistasin ja palusin aga see ei aitanud paar päeva hiljem sain linna korteri ja hakkasin kolima majast tahtsin ma kiiresti ära saada niisiis võtsin eluks kõige vajalikuma ja tulin ära hiljem pidin ülejäänu tooma mis oli exist veel alles jäänud. vahepeal oli ex akna kaudu sees käinud ja mu asjad läbi sobranud kõik. siis pika lunimise peale sain kuu aega hiljem lapse kätte talt. katsusime siis oma elu korda seadma hakkata oli vaja leida kiiresti lapsele lasteaia koht ja koik muu. kui ex hakkas mu uute elamisse trügima lennutasin ta ka siit välja enam ei tahtnud teda näha. ja siis ta läks ja esitas kaebuse lastekaitsesse et ma ei hooli lapsest ja et lapse elamistingimused ei vasta nõuetele lastakaitse käis kodus ja sai aru et see oli täielik vale ja 2 kuud hiljem helistas ja kasutas last sellex et minu korterisse saada ( mul nimelt jooksis üx juhe kust varastasin elektrit) ja ta tõi elektrikud kaasa mul võeti jõulutex elekter ja 6000 sain trahfi. ise ta ei maksnud lapse kasvatamisex sentigi. peale seda kirjutasi kohtusse avalduse elatise väljamõistmisex seda aga hakkasin saama siis kui võlg oli juba makstud. antsin ta veel korra kohtusse ja sealt määrati 1240 kr . eelmine aasta käisime veel korra kohtus siis tema algatusel summa vähendamisex aga see hagi lükati tagasi. peale seda oleme juhuslikult kohtunud linna peal ja ka norm juttu rääkinud iga korraga aina rohkem viimase kuu aja jooksul on ta mind mõned korrad hommikul tööle viinud kuna ise tiirutab sellel ajal linna peal ja korra ka lapse endaga kaasa maale võtnud sugulaste juurde ( laps ei näinud teda vahepeal 2 aastat). aga kõige jubedam on see et peale seda kui ma temaga siin hommikuti tööle söitsin hakkasid mu peas keerlema imelikud mõtted seni kuni ma teda ei näinud elasin ka rahus, ma ei tea kas ma tõesti siiani veel armastan seda meest et ma ikka ei ole teda veel unustanud. sest paraku on nii et ma taban end mõtlemast et mix pidi see nii minema ja mix pidi see naine minu, tema ja tütre ellu tulema ma ju ei tahtnud seda ja siiani teeb see kohti haiket.mida teha see pole ju lahendus et põgeneda. mida teha olen segatuses.
Lahkuminek on pikaaegne protsess ja kui suhted jäävad korralikult lõpetamata, siis kipuvad jääma ka küsimused miks nii läks ja kas oleks saanud teisiti jne. Neile küsimustele üksinda on aga keeruline vastata. Ja nagu Teiegi oma kirjas ütlete, ei aita põgenemine olukorda lahendada.
Vahel võib ka tunduda, et kuigi teineteisele on palju haiget tehtud, on tunded ikka veel alles. Kuid kas see ikka on armastus? Koosoldud aega jätab mälestused ja neid kustutada paraku ei saa. Pigem tuleb õppida nendega koos elama.
Endasse vaatamine ei ole nii kerge - ei saa istuda üksinda maha ja mõelda kõik asjad selgeks. Siinkohal kuluks kellegi neutraalse ja toetava inimese abi ära, et saaksite toimunu lahti rääkida ja oma mõtteid arutada. Rääkimist ei maksa peljata, see on nii keeruliset lahkuminemiste puhul igati vajalik ja edasiviiv samm. Kahjuks ei selgu Teie murekirjast, kus kandis Te elate. Nii ei oska ka soovitada konkreetseid kohti, kuhu pöörduda. Küll aga võib perenõustajate või psühholoogide kontakte leida interneti otsingusüsteemist või siis infotelefonist. Igaks juhuks lisan siia Tallinna Kriisiabi Keskuse telefoni numbri 631 4300 ja asuvad nad Pärnu mnt 9.
