Ma ei tea isegi, miks ma siia otsustasin kirjutada. Võibolla lihtsalt selleks, et saada selgust.
igaljuhul: me elame mehega koos varsti juba 6a. Meil on 3a ja 1a lapsed. vanuse vahet meil 8a, mina olen 24, mees saab 32.
Viimasel ajal on meie suhted läinud väga kehvaks
Ma olen püüdnud mõista, et mis on juhtunud. Eks nee don lihtsalt valed otsused, valed teod.
Esiteks muidugi pean tunnistama, et meid on riidu ajanud suuresti raha. See raha mida pole. Eks siin on mängus mitmed järjestikkused valed otsused. Igaljuhul on meil nüüdseks suur võlakoorem kanda.
Praeguseks hetkeks on ta uuel kohal...mitteametlikult . Hetkel tundbu nüüd juba, et ehk me saame tõesti ekvadel suurematest jamadest välja.
Teiseks suureks tüliõunaks on tema harjumused, mis ei muutu. Ta ei oska lõõgastuda ilma arvutita. Ja siis kui ta kodus on, on tema koht arvuti taga Mina tegelen lastega, koduste töödega, enda kooliga. Paratamatult ma aga eeldan, et kui issi meil üle peäva paari koju jõuab, siis on ta mulle ka toeks: tegeleb lastega, viib välja prügikasti, paneb vajadusel pesu pesema, teeb ''meeste'' töid: nagu auto putitamine ja ka koristamine. Ok, ta teeb kõike asju....aga a pean teda alati PALUME. Mitmeid kordi meelde tuletama. nagu oleks mul neil päevil, mil ta kodus kolm last, mitte kaks.
Tänu arvutile on meil ka voodieluga probleeme tekkinud. Juba mitu aastat: mina lähen magama hiljemalt südaööl. Tema saabub mingi aeg kella 01-02 vahel.
Meil ei ole enam millestki rääkida, need harvad õhtud kus ta kodus on, me kas oleme vait, või haugume teineteise kallal. Mõned aastad tagasi saime me koos asjade üle naerda, arutada tähtsaid asju. Ma ei saa aru, mis on juhtunud???? Tegelikutl jah saan ju küll. Aga ma ei tea kuidas edasi minna eluga. Tunnen, et ma olen rahulikum, kui teda kodus ei ole. Ei ootagi seda peäva mil ta tuleb. Koos või koos perega ei ole saanud juba ammu, liiga ammu, väljas käia. Rääkimata siis veel midagi endale lubamisest. Sest kõik raha, mis sisse tuleb, läheb maksudeks ja võlgadeks.
Tunnen et olen üksi kahe lapse ja räämas majaga.
Tunnistan, et olen mitmed korrad mõelnud, ära minna. Võtta lapsed ja minna. Ma arvan, et leiaks andale ka koha kuhu minna. Samas: kas mul on õigus võtta lastelt isa .
Oleks, et ta on vägivaldne või jooks. Ei. Ta isegi ei suitseta.
A mul on pidevalt süvenev tunne, et tal on kergem ilma meieta. Samas ei saa ma öelda, et ta ei armastaks oma lapsi: helistab iga päev ja kõsib, et kuidas meil läheb. Kui midagi lastel vaja on, siis saab see muretsetud. Arstile saab ka tihti peale autoga, mitte ei pea ma lastega bussida minema. Noorem laps on veel olnud sünnist saati haige. Pidevalt. Kõik need käimised, opid, haiglas olemised on olnud minu õlgadel.
Äkki on kõik minu peas kinni.
Enam ei tea mida mõelda, aga see olukord peab lõppema. Ma olen väsinud ja tunnen, et ma teen liiga endale, mehele ja mis kõige hullem: OMA LASTELE
Mehega rääkida....võimatu suht. Ta hakkab end ägedalt kaitsema ja ei kuulagi minu arvamust. ja iga katse rääkimise teel midagi saavutada, lendab minema.
Näib, olete mõlemad kurnatud, palju kohustusi ja muresid ja seda mõlemal. Jääb mulje, et ei jaksa suhet hoida ja teineteist leida, igapäevased toimetused ja rahamured neelavad suure osa energiast. Pere toimetuleku probleemid ja suured otsused on need mis sageli just mehi „läbi põletavad”. Peavad ju nemad suutma pakkuda perele heaolu ja turvatunnet, võtma vastutust otsuste eest. Samas on ka tunne, et kõik on teie õlul ja olete oma murega üksi. Olete koguni kahtlema hakanud, kas mõlemad ilma teiseta oleksid rahulikumad ja muretumad. Näib nagu kannaksite mõlemad oma koormat, aga üksi. Ka ühiseid ettevõtmisi ja toredaid koosolemise hetki pole enam ammu olnud ja ka materiaalselt võimalused piiratud. Midagi toredat on ehk siiski veel alles. Mis on see, mida te koos meelsasti teeksite, mille kaudu on võiamlik kogeda teineteisega meeldivaid elamusi. Ainult mure ja toimetulekuga võideldes on raske rahuldust pakkuvad suhet hoida. Vaja on energiat ja vastastikust tuge. Tõepoolest, kui mehega rääkimine pole õnnestunud, siis näib ummikust välja tulemine raske. Olete kogenud, et mees ei kuula teie arvamust ja asub end kaitsma. Seega tunneb end justkui süüdi ja see mõjub tema enesetundele halvasti. Ehk on võimalik leida selline tee temani, mis võimaldaks tal ilma end kaitsmata väljendada ja oma mured välja öelda.. Esmalt anda teada, et soovite teda mõista, leida viise koos raskustest üle saada ja koos vahetevahel midagi toredat teha. Kindlasti on võimalusi ilma oluliste kulutusteta. Näib, et te hindate tema hoolivust ja abivalmidust pereasjades. Kindlasti on tal oluline seda teada. Süüdistustest ja hinnangutest hoidudes on võimalik väljendada, mida te vajate, soovite, mille üle muretsete, ilma vihjeteta, mida ta tegema peaks või mis tegemata on. Väga abistav on seejuures mina-keeles väljendamine: ma soovin sinuga rohkem aega koos veeta; ma vajan seda, et me rohkem omavahel räägiksime; ma muretsen kui oled liiga tööga hõivatud; mul vajan kindlustunnet, kas meil on teineteisega suhted korras jne.
Olete hooliv abikaasa ja ema, üksi aga on raske suhteid parandada (või oma tunnetes selgust saada) ja samas toimetulekuga võidelda. Küllap tunneb ka teie mees, et soovite teda mõista ja vajate koos ka toredaid hetki, et raskustega hakkama saada. Alustuseks on hea leida sobiv aeg ja meeleolu rääkimiseks, oma mõtete ja tunnete väljendamiseks.
. Hetkel tundbu nüüd juba, et ehk me saame tõesti ekvadel suurematest jamadest välja.
.