Olen lugenud palju sellest, et mehed kasutavad oma naiste peal füüsilist vägivalda. MInu mees pole minu peale iial kätt tõstnud, samas kui mina olen talle küll kõrvakiilu andnud. Kuid mu abikaasal on palju tugevam relv minu vastu, nimetaksin seda vaimseks vägivallaks. NImelt kui meil tekib mõni riid, lahkarvamus või on lihtsalt elus mõni probleem, mis on ebameeldiv, kuid vajab lahendust ning koostööd, siis tema jääb vait ja ei ütle enam sõnagi ning tegusid ka ei järgne. Ükskõik, mis ma teen, tema ignoreerib mind täielikult ja see tekitab minus nii suurt viha, pettumust ja alandust, et tihti tunnen, et ei suuda end hästi kontrollida (sealt ka see kõrvakiil). Sest kui ikka 3 päeava kestab olukord, kus pilt on ja häält ei ole, samas kui mina üritan asju selgeks rääkida ja leppida, siis võtab silme eest mustaks küll. Ei aita ka see, kui ma teda palun, et lepime ära. Ta on justkui kivistunud. Oleme koos elanud pea 8 aastat ja viimasel ajal tunnen, et ei jaksa enam sama moodi jätkata. Ma pole õnnelik, sest meie arusaam leppimisest on nii erinev. Tema tahab lihtsalt kallistada ja siis jätkata igapäeavast elu. Mina aga tahan probleemi ka lahti rääkida ja lahendust leida, sest muidu jääb asi korduma (nagu meil praegu ongi läinud). Vihkan ennast sel ajal, kui ta mind vaikimisega piinab, sest olen ise sel ajal väga närviline, õnnetu ja kogu mu energia läheb selle peale, et nende tunnetega toime tulla, mis mind sel hetkel valdavad, nii aga ei suuda ma olla hea ema oma lastele. Mulle on hakkanud tunduma, et ainus lahendus on tema juurest ära minna, sest siis ei saa tema mind oma vaikimistega piinata ja mina suudan ehk ühel hetkel edasi minna ja olla parem mina. Olen talle rääkinud, mida tunnen (saatnud minateateid), kuid see ei pane teda vastama, ta lihtsalt vaikib ja isegi ta näost ei saa välja lugeda, mida ta sel hetkel tunneb. Olen temalt küsinud, milliseid lahendusi tema meie olukorrale näeb - tema vaikib. Küsin, mida tema tahab/ tunneb/ mõtleb - tema vaid vaikib. Kui ma küsin, kas sa tahad, et me üritaksime veel koos jätkata ja otsime abi, siis ta vaikib, kui küsin, kas tema arvates on parem lahku minna, siis ta ikka vaikib. Enda arvates olen püüdnud teha kõik, et tekiks meievaheline kommunikatsioon (iga suhte alus), kuid mitte kuidagi ei saa ma teda endale vastama. Ka siis, kui meil pole probleeme ja saame omavahel hästi läbi, ei saa neist asjust rääkida, sest temapoolne vastus on kohe vaikimine. See on olnud nii algusest peale, kuid seoses laste sünniga ja argimuredega on just neid igapäeava muresid tekkinud palju, millle lahendamisega me enam kuidagi toime ei tule. Kui oleme koos, siis mulle tundub, et meievaheline emotsionaalne side on katkenud. Tema tahaks lihtsalt istuda teleka ees minu kaisus, mina aga tahaks, et me räägiks omavahel, mis peäval juhtus, arutaks maailmaasju - suhtleks noh. Aga tema on nii sõnaaher niisamagi, rääkimata siis veel neist hetkedest, kui tal mõni mure on.
Tunnen, et olen väsinud sellest suhtemustrist ja olen väsinud ka selle parandamisest. Olen aastaid püüdnud muuta meie suhet selliseks, et me räägiksime omavahel ka siis, kui kõik ei ole hästi, kuid temapoolt pole selle nimel tulnud mingit tegevust, millest järeldan, et tema ei tahagi midagi muuta. Mulle tundub, et mina veel armastan teda, kuid tema on minuga vaid harjumusest ja rutiinist, hoolimata sellest, et ta ise väidab, et armastab mind ülekõige ja et olen talle kõige lähedasem inimene maailmas (tema sõpruskond on väga väike ja vanemad kahjuks juba manalateel). TUndub, et ta ajab need tunded lihtsalt omavahel segi.
Kuidas sellest olukorrast aga välja tulla? Me ei saa probleeme lahendatud, me ei saa ka kokkulepitud, et läheme lahku. Oleme nagu seisvas vees, mis järjest roiskub ja minul on sellest juba süda paha. Tunnen, et oleksin valmis kasvõi vastuvoolu ujuma, kui vaid vesi liiguks, mitte ei oleks paigal. Kas tõesti oleks ainus lahendus see, et pakin oma asjad ja kolin ilma igasuguste kokkulepeteta tema juurest minema? EI saa ju temalt mingit infot selle kohta, mida tema tahab ja soovib. Kuidas lahendada probleemseid olukordi inimesega, kes ise seda teha ei taha ja keeldub sel teemal ka arutlemast/ suhtlemast?
Ilmas on inimesi, kellele tunnete väljendamine igal sammul ei ole probleemiks ja tahe rääkida probleemid lahti on loomulik. Kuid samas on olemas ka inimesi, kellele eelpool nimetatud tegevused on rasked ja nad pigem jätavad oma tunded väljendamata ning probleemid lahti rääkimata.
Ilmselt on teile nende kooselatud aastate jooksul selgeks saanud, et teise inimese muutmine on väga raske. Lihtsam on muuta iseennast.
Siin teema all räägitud lugudest kumab läbi soov panna abikaasa käituma nii nagu teie seda soovite. Kas olete proovinud mõista abikaasat? Kas teate, miks ta just nii käitub? Kas on midagi, mis on teda mõjutanud käituma just nii nagu ta seda teeb (kas on juhtunud midagi tööl, või mõjutab mehe käitumist mingi lugu näiteks mehe lapsepõlvest, või..)? Kui ei tea, siis püüdke hetkeks oma probleemid kõrvale jätta ja pühenduda abikaasa mõistmisele. Nii võiksite jälle saada sammukese lähemale oma soovi esitamisele, et arutada teie probleeme ja mitte vaikida nendest.
Selleks, et jõuda teise inimeseni oma soovidega (st. ennast kehtestada), tuleks kindlasti püüda mõista ka oma partnerit. Ainult nii saame tekitada partneris soovi omakorda meid mõista.
Meenub üks lugu ka aastaid koos elanud abielupaarist, kus samuti oli probleemiks naisele, et mees ei tahtnud kunagi rääkida nende peres tekkinud probleemidest. Naise jaoks oli asi paisunud nii suureks probleemiks, et ta otsis üksinda abi ja läbis Perekooli kursuse. Peale seda, kui kursusel oli õpitud teist inimest aktiivselt kuulama, proovis naine seda ka oma abikaasa puhul. Oli jälle üks tavaline õhtu, mil mees tuli töölt ja oli väga väsinud, turris olemisega. Naine ei julgenud alustadagi juttu probleemist, mis tal päeval nende pojaga oli päevakorda tulnud ja milles ta tegelikult ootas abikaasa abi. Selle asemel ütles ta..."Sa tundud väsinud ja vihane olevat." Sellele järgnes (naisele täieliku üllatusena) mehe sügav ohe ja pikk pikk jutt oma raskest päevast tööl ning tülist ülemusega. Naine ainult kuulas ja andis mehele sellega märku, et tema töömured lähevad talle korda. Ja veelgi suurema üllatusena tuli naisele see, kui peale töömurede hingelt ära rääkimist oli mees tahtnud teada, kuidas naisel päev läks ja kas pojal on kõik ikka korras.
Arvan, et selles peres oli tol õhtul peale põhjalikke jutuajamisi palju rahulikum õhkkond, kui eelnevatel õhtutel.
Soovin teilegi rahulikku õhkkonda koju ja mõistvat suhtumist lähedaste vahel.
