Tere
Võtsin nüüd ka lõpuks südame rindu ja proovin lahata oma probleemi.
Kõik see jubedus algas 1. jaanuari ööl.
Suurt aastavahetuse pidu me ei pidanud. Käisime ämmal külas ja mõnel tuttaval veel. Mina ei tarbinud alkoholi kuna ootan meie esimesi lapsi - kaksikuid. Abikaasa tarbis. Ma ei jälginud tema pitsi tõstmisi. Lihtsalt ei pööranud tähelepanu, sest kõik ümberringi olid minust vaimustuses. Lisaks mainin, et koos oleme me olnud 5 aastat, sellest abielus ainult 0,5 kuud.
Kätte jõudis kojuminemise aeg. Olin nö kaine autojuht. Koju jõudes leppisime kokku, et ta magab diivanil, kuna alkoholi ja suitsu hais polnud mulle just kõige rohkem meeltmööda. Ta jäi koheselt magama. Käisin siis veel kontrollimas, et kas ikka hingab?!? Ja andsin musi. Magas nagu väike laps. Mina suikusin une ja ärkvel oleku vahel veel. Ja mingi hetk ma kuulsin, et ta hakkas oksendama. Okse hais ajas mul südame nii pahaks, et oleks seda ise peaaegu teinud. Kuna me elame ühetoalises, siis mul polnud muud valikut kui kähku ämber talle nina alla torgata ja ajada üles, et mingu vannituppa edasi... Parimal juhul tahtsin ma, et ta ise koristaks, sest mul käis söödud toit ikka suhu ja torru tagasi... Ta ei reageerinud vaid oksendas liikumatult edasi. Mul juba hirm nahas, et ei jätagi järgi ja proovisin siis põselaksuga teda turgutada. Siit siis kõik edasi... Ohh, kui raske on sellest rääkida... Ta ajas ennast diivanil püsti. Astus jalgadega oma okse sisse... Palusin tal ettevaadata. Tõusis püsti. Tõukas mind... tõukas mind nii, et hea oli et voodi oli mul maandumiseks. Tõusin püsti. Midagi ta röökis hambad risti... midagi sellist, et "sa ütlesid, et lõpeta ära! sa õtlesid, et lõpeta ära! sa ütlesid, et lõpeta ära!". Ja igakord kui püsti tagasi tõusin, tõukas mind uuest oma karjumisega pikali. Rohkem ma püsti ei tõusnud. Tal ei olnud, mida tõugata enam... Hakkas mind jalgadega taguma mu jalgadesse. Mu ainuke mõte oli, et kuidas ma siit pääsen... KUIDAS MA OMETI SIIT MINEMA SAAN JOOSTA??? Ma karjusin talle, et lõpetaks, MA OLEN JU RASE!!! Kaitsesin kõhtu nii et mu oma elu jooksis silmist mööda... Ja ainuke lahendus mulle tundus, et taga seda mängu kaasa mängida... Ütlesin siis talle täietõsidusega, et mina ei öelnud talle midagi, et üks võõras tüüp on köögis... Midagi sellist ütlesin... Ma ei mäleta hästi... Siis ta lõpetas... Aga käed olid rusikas ja lõi jalaga veel viimase hoobi vastu oksepange nii et terve elamine ja mina olin sellega koos... Siis viskas mitte enam diivanile vaid voodi pikali... Ma kiirustasin oma värisevate kätega telefoni järele ja elamisest paljajalu väliskoridori peale ja korrus kõrgemale... Kuigi väljas oli külm ja ma istusin trepil öösärk seljas ja varbad paljad... mul polnud külm! Kõhutitade ja enda pärast püüdsin mitte paanikasse minna. Mõtlesin, et mul on abi vaja. Sinna elamisse tagasi minna täna ei saa... Kellelel helistada? Elan Tallinnas. Sugulasi siin vähe. Isale helistada ei saanud, sest hoolimata kõigist tema headest külgedest, jättis ema mul ta 11 aastat tagasi vägivalla tõttu maha. Ema tallinnas ei elanud. Politseisse helistada? Helistasin ämmale. Ta tuli koos sugulasega. Ma katsusin siis endale kähku mingid riided selga tõmmata... Mingi tõmblemine seal elamises oli veel, aga ma ei mäleta... Siis me sõitsime ämma poole... Öö oli uneta ja nutune...
Siia vahele jääb veel ridasid sellest, et ämm käis järgmisel hommikul rääkimas mehega...
Aga siis sõitsin mina koju. Mees ei tea mitte sittagi mitte midagi, mis toimus. Tal oli mälukas. Ja siit jookseb minu maailm kokku. Ma ei oska seda olukorda lahendada. Ma ei suuda talle rääkida, milline siga ta oli. Muidu igapäeva elus on ta selline tavaline, kui nii võib öelda. Musitab, kallistab... Kui midagi halvasti on teinud, toob lilli... Käime väljas söömas tihti, sest hetkel on selline seis minuga, et toidutegemise lõhna ei kannata... Palju tegemisi toimub ka minu rahakotil, mis mind ärritab natuke... Pahandab see, et tal igasugu töö üritused, kuhu vaja minna... Aga mina??? Miks ta vaeva ei näe üldse, et asi korda saab? Aga mis asi korda peab saama üldse? Ma ei tea...
Mul pole kellegiga rääkida. Ma olen seda jama kannatanud juba pea 1 kuu... Nutnud... nutnud... nutnud... Arvan, et kui poleks titasid tulemas, siis läheksin ta juurest minema. Ühe ainsa hetke on meie vaheline nö vaimne side hävitatud. Ma suhtun temasse hetkel kui lihtsalt abikaasasse, voodikaaslasesse, tulevaste laste isasse... Aga mitte enam kui sõpra, kellele sai kõigest rääkida ilma, et pilgu maha oleks pidanud keerama... Nüüd ma praktiliselt ei räägi temaga enam oma tunnetest ega soovidest. Ma lihtsalt eksisteerin... Mitte kunagi pole ma tahtnud käia oma ema jälgedes. Andsin juba lapsena endale tõotuse, et üks löök mehelt ja ma lähen. Nüüd ma töötan vastu sellele... Ja ma ei näe lahendust... Ma armastan teda... või on see lihtsalt harjumusest?!? Aga ta pole enam mu hingesugulane, kellele saab kõigest rääkida... Tunnen puudust sellisest inimesest... Ohh, kuidas tunnen puudust...
Mida veel selle kõige peale öelda? Alkoholi tarbib ta harva. Nii kord kahe kuu peale. Vahest kõvemni, vahest vähem. Mälukaid on tihti olnud tal. Kunagi ammu, kui kokku saime, siis oli ka üks itsident, et ta haiget tegi mulle kõvasti mu käsivartest kinni hoides. Aga siis oli olukord väljas ja ma jooksin ära... sõbrad olid ka seal tal. Need vahtisid tardunult pealt. Järgmisel päeval ta palus andeks, et ei mäletanud, mis tegi, aga et midagi halvasti ta tegi... Ja nii on olinud tihti, et oleme olnud väljas ja kui tal järgmine päev mälukas on, siis ta juba palub ette vabandust, et äkki tegi midagi kõlvatut... MIS KURADI ASI SEE ON??? Kas alkohol? Samas ma ei julge teda enam kainena läbi une puksida, et ära norska või nii... Ma kardan teda. Mu oma ise oli kaine mõistuse juures, kui oma vägitegusi ema peal kunagi näitas...
Tema arvab, et probleem on alkoholis ja ta lubas, et ei tarbi seda enam. Viskas kodust kõik pudelid minema. Samas pean ma mainima, et oleme käinud kahel sünnipäeval nüüd ja ta on viisakusest pokaali shampuse pintsli pistnud... Ta ütleb, et näeb, et see 1. jaanuari ööl toimunu vaevab mind ja ta tahaks minna kusagilt abi otsima, et selgusele saada, mis toimub tema peas... Aga ta ei tea kuhu minna. Minul on abi vaja, aga ma ei tea kuhu minna... Minu jaoks teeb asja kõik keeruliseks ka see, et ma praegu ju titade ootel. Ja nii me nagu koos praegu lihtsalt eksisteerimegi...
Ohh... Palju sai öeldud. Palju sai ka kirja siia panemata jäetud. Lihtsalt ei tea, mis on oluline, mida kirjutada ja mis mitte...
Igasugune nõuanne on abiks edasi liikumisel. Kui keegi teab mõnda head professionaali, kes oskaks tegeleda selliste küsimuste ja problemaatikaga, siis palun... palun aidake ja andke endast teada.
|
