Kuidas anda mees vabaks? Ta ei armasta mind enam, kuid minu tunded on kõigest hoolimata väga tugevad.
Meie suhe on kestnud mituteist aastat ja minu meelest oli kõik väga korras.
Kuni... ühel päeval leidis ta teise ja väidab, et ei tunne minu vastu enam midagi. Ma olen tema jaoks vaid vana tuttav, kes on juhuslikult ka tema lapse ema.
Kas tõesti saab olla nii, et täna tunnen ja homme mitte? Kas tülid petmise ilmsiks tuleku käigus võisid meid tõesti nii palju võõrandada? Ma olen temalt korduvalt vabandust palunud, et ei osanud ratsionaalselt käituda ja tema oma emotsioonide ja "armastusega" üle valasin. Tema ju palus järelemõtlemise aega, aga mina ei suutnud sellest kinni pidada ja muudkui urgitsesin, nii kaua kuni tapsin täielikult tema armastuse minu vastu.
Ta ütleb mulle, et ma peaksin ennast palju muutma, et ta mind jälle armastada saaks. Ta ütleb, et pean võitlema tema armastuse eest, enda muutmise kaudu.
Ta pole rahul minu panusega perekonna ettevõtmistesse ja ilmselt tunneb, et olen teda liiga vähe tunnustanud. Mina jälle ei suuda talle kuidagi tõestada, et kõik mis ta teeb on ja jääb mulle väga oluliseks.
Ta ütleb, et ma ei ole hetkel tema elus esimesel kohal. See teeb põrgulikult haiget. Samas ei lähe ta ka minema, sest ei suuda lapsele öelda, et ei armasta emmet enam. Ka tema piinleb, sest keha on kodus aga mõtted mujal. Ta ütleb, et see on tema võitlus.
Mina olen praegu nõus elama tema kõrval ka ilma igasuguse füüsilise kokkupuutete, peaasi et saaks olla koos. Ma ei tea kaua ma seda jõuan, sest mind ajab kirg ja armastus tema vastu hulluks. Tundub, et olen uuesti armunud inimesesse, kelle olen kahjuks juba kaotanud. Keelatud vili on magus! Nii raske on magada, süüa ja töötada. Vajan hellust, mis alles äsja oli minu elu igapäevane osa. Ma lihtsalt närbun. Ka professionaalne elu hakkab varsti kannatama, sest ma ei suuda sundida end tööle. Pole motivatsiooni, sest kõik mida olen teinud on mõeldud perekonna hüvanguks, kuid kui seda enam pole siis on mul ka "savi".
Mees on siiani olnud mu parim sõber ja toetanud mind igas asjas. Miks ei leia me nüüd ühist keelt?
Ta ütleb, et kõige hirmutavam tema jaoks on, et ei tunne absoluutselt mitte midagi: ei viha, ei solvumist, ei armastust, ei sõprustunnet...ainult tühjus. Kuidas saab olla, et varemalt ühtemoodi tundnud inimesed äkki nii erinevalt mõtlevad?
Rasked ajad teil praegu. Ja kui tahta kramplikult kinni hoida illusioonidest, on veel raskem. Tõsiasjade tunnistamine ei võta veel unistusi ära. Paistab, et olete siiski juba tunnistamas endale, et võõrandumine on hakanud ammu, seotud sellega, et valdavalt töö on hõivanud aja ja tähelepanu ning suhtele pole osanud vajalikku tähelepanu pöörata. Samuti mõistate, et asjade selginemine võtab aega. Kärsitusele võibki "Stopp!" öelda. Igaks asjaks on oma aeg. Praegune aeg on selguselejõudmiseks endas, teil mõlemal.
Kuigi valus ja raske, on igasugune kriis võimalus millegi muutuseks. Kujutlege korraks, et olete lind ja vaadake oma elule, eelnenule ja praegusele ja tulevasele. Kuidas ja mis sealt paistab?
Tähtis on mitte süüdistada, vaid vaadata, mida sellest kogemusest õppida. Iga inimene vastutab oma vajaduste rahuldamise eest. Kui teie mees oli rahulolematu, oleks tema asi olnud sellest teile teada anda. See on tema osa selles protsessis. Kumbki partneritest saab vastutada 50% eest suhtes.
Praegu ei saa ilmselt vastust küsimusele, kas saate koos jätkata. Selge on, et mitte endiselt.
Juhiksin teie tähelepanu ühele ohule: armastust ei saa välja teenida!!! Kui ma olen valmis elama selle inimesega sellisena nagu ta on, võib suhe õnnestuda.
Praegu ei saa te oma mehelt hellust ega muud, mis hinge toidaks. Nüüd on vaja leida teisi viise oma vajaduste rahuldamiseks.
MIks ei tohi keegi teada? Ma ei arva, et te peaksite kõigile kuulutama, seda pole vaja, kuid lähedased tajuvad üksteise muret. Kui laps teab, et teil on isaga muresid, mis vajavad aega ja arutamist, on tal selgem ja turvalisem, kui olukorras, kus ta tajub, et midagi on lahti, kuid kõik kinnitavad, et kõik on parimas korras.
Sõnal on vägi. Vaadake korraks, kuidas tunnete ennast oma nimega "omadega ummikus". Ja proovige, kuidas on tunne, kui nime muudate, nt. "rutiinist välja" või "selgust otsimas" vm. On ju vahe?
Kui igapäevatöö on liiga häiritud,vaadake kas saate veidi puhkust hingekosutuseks. Suunake oma mõtteid teadlikult. Otsustage, millal mõtlete suhtele, millal tegelete muuga.
Raamatust "Meestele meeldivad naised, kes meeldivad endale" võite leida uusi vaatenurki, mis aitavad taastada oma mina - pildi ja enesehinnangu. R. Norwoodi "Naised, kes armastavad liiga palju" on aidanud paljudel naistel mõista, kuidas nad on ekslikult armastuseks pidanud kõikvõimalikke muid tundeid: hirmu üksinduse ees, harjumust, klammerdumist jm.
Ning Barbara de Angelise "Kuidas armastada õnnelikult kogu elu" on olnud toeks oma elu ja suhete ümberkujundamisel paljudele, kes jõudnud sarnasesse kriisipunkti.
Püüdke võtta seda olukorda kui väjakutset, võimalust oma elu teadlikumaks ja õnnelikumaks muuta (kuigi õnn praegu veel ei paista). Keegi ei saa teid õnnetuks teha, kui te otsustate mitte olla õnnetu, vaid edasipürgiv, otsiv, avastaja...
Võib - olla pole küsimus niivõrd selles, kas teie mees teid armastab, vaid selles, kas te ise end armastate ka selles olukorras, ka mittetäiuslikuna...
Julgust ja kannatlikkust!
SElles alafoorumis on ka teisi kirju, kust võite veel asjakohaseid mõtteid leida.
