Eile, jõululaupäeval hakkas siis minu kinnise loomuga mees lõpuks rääkima. Oleme koos elanud 10 aastat. Meil on 4 ja poole aasta vanune poeg. Peale lapse sündi hakkas mees kaugenema ja viimasel aastal on päris omaette olnud. Hoolitseb meie eest hästi ,kuid lähedustunne puudub. Uskusin kuni eilseni, et see on meievaheline asi ja kui 2 inimest soovivad ,siis saab korda. Ja, kuna mees last kindlasti armastab, siis ka se armastus annab jõudu.Panin aja ka perenõustaja juurde.
Eile siis kuulasin seda, kuidas minu mees on juba 4 aastast teisest unistanud. teine naine ei taha suhet luua, sest mehel oleme meie. Samas aga kutsub teda pidevalt ome koju remonttöid tegema. Ja minu mees muudkui unistab ja üritab. Paar korda on nad ka voodisse jõudnud ja tema tunnetele on vastatud. Sellega kaasneb alati naise poolne süütunne. Mees on ka juba mitu aastat proovinud asju selgeks mõelda ja ikka meie juurde jääda. Nüüd on aga tema otsus ,et kolib meilt ära ja loodab ,et tema poolt ihaldatud naine teda tahab nüüd, kui ta on meist vaba. Materiaalselt lubas toetada. Naine on olnud minu lähedane sõbranna aastaid tagasi ja meil on palju ühiseid tuttavaid.
pakkusin välja, et ta saab oma tunnetes selgusele, kuid ei lahku meie juurest. Ega me ju riielnud pole ja suhtleme normaalselt. Elame ilma läheduseta ja vaatame, mis edasi saab. Ta ütles, et ta ei saa, kui mina sellest tean ,enam nii elada. Kui ma ei teadnud, siis veel sai. Samas arvan ,et tal oli vajadus rääkida,sest ta rääkis asjast vabatahtlikult. Ma ainult küsisin, et räägi ära, mis sinuga toimub.
`sokk minule. Ma ju aimasin ,et midagi on pahasti ja otsisin lahendeid. Omal moel temagi. Tema juttu kuulates tundus, et tegu on tugeva kirega. Armastusest mitte sõnagi. Kirge on kütnud aastate vältel naise keeldumine.
Meie peres on veel kaks teismelist poega ,kes teda aastste jooksul isaks pidama on hakanud ja teda väga armastavad. Ise olen 40. Kõik mu sugulased ja tuttavad peavad teda väga heaks pereisaks. Minagi ....
Nüüd on tunne, et kõik mis oli on olnud vale. Midagi pole jäänud ja midagi enam teha ei oska. Vaevalt küll ,et meie juhtum nii eriline on. Palun kirjutage, kuidas olete ome elu korda saanud ja kaua teil see aega on võtnud. Olen ühe öö juba nutnud. Ja ilmselt tuleb neid veelgi. Aga see ei aita. Laps armastab teda väga ja kogu hingest tahaksin last säästa. Päriselt see ei õnnestu. Perenõustaja juurde enam minna ei saa, sest kolme lapse üksikemana peab raha hoolega lugema hakkama. Ise pean hakkama saama, kuid pole sihti , mille poole liikuda. Kõik on tühi!
Kurb, et ilusal jõuluajal Teie peres sellised probleemid.
Saan aru, et sul on hinges väga valus. Kui päästa enam midagi pole, siis on ehk parem enda jaoks kogu asi lahti mõelda, kui vaja, siis rääkida (kirjutada) ning seejärel vaadata seda kui üht läbitud eluetappi.
Sa ütled, et nende suhe on rajatud kirele - kas välistad võimaluse, et kire jahtudes õnnestub sul oma mehega suhe taastada (kvaliteet muidugi küsitav).
Omamoodi keeruliseks läheb asi ka lastega. Kuidas neile olukorda selgitada ja igapäevaelu korda saada.
Soovitaksin tõesti perenõustajatelt küsida. Kindlasti võtan kontakti mõne siinse nõustajaga, et Su kiri kiiremalt vastuse saaks.
Seniks ole tubli ja kui tahad veel murest kirjutada, siis tee seda julgelt. Kirjutamise läbi saame asjadele veidi teisiti vaadata või enda jaoks lahti mõtestada.
Mõtlen Teie peale...
