Olen 28 aastane, mul on kaks last ja olen lahutatud.Viimased pool aastat on mul olnud fantastiline suhe endast mõned aastad noorema mehega.Ka lapsed on ta enam-vähem omaks võtnud.Muret teeb tema tundlikkus ja aeg ajalt tekkivad nutuhood.Püüan teda küll lohutada,ta ise ütleb et alati selline olnud, aga vaikselt hakkab muret tekitama .Olen ise selline rõõmsameelne ja optimistlik, ei suuda alati leida endas nii palju empaatiavõimet et kaasa tunda, eriti kui ei saa aru milles jälle viga on.Praegu pole probleemi, aga tuleviku mõttes küll natike mõtlen, et kas jääbki asi selliseks nutuseks?Lapsed ka alati aru ei saa mis toimub.Ja kui kunagi vajaksin et mind lohutataks ja mulle toeks oldaks?Kirjutage kellel endal lähedasi suhteid selliste väga tundlike ja nutuste meestega.
mul ka nn õrnemat tüüpi mees ja mulle see väga meeldib. No nutufilme vaadates ta lausa ei nuta, aga kallitest lahkunud inimestest rääkides vahel ikka tuleb pisar.
Mulle see meeldib, Isa ja vend mul need ürgmehed ja tunnetega seotud probleemid on suhteliselt tagaplaanil.
Mees mul laulab, kirjutab luuletusi, julgeb näidata tundeid minu ja lapse vastu ja julgeb ka "mitte-mehelikest" asjadest rääkida. See on minu jaoks just see, mida vaja...
