Ma olen otsinud abi,aga pole veel siiani saanud.Ma ei tunne ennast enam ära.Ma ei tea täpselt,millal see kõik alguse sai.
Lõpetasin gümnaasiumi ja läksin edasi õppima.Tutvusin endast vanema mehega,kellesse olin väga armunud.Lõpuks jätsin kooli pooleli,et saaks temaga rohkem aega veeta.Esiteks ei meeldinud talle minu tulevane amet.Sellega seoses olid meil juba tülid.Peale kooli lõpetamist jäin rasedaks.Ma väga tahtsin endale last.sain endale poja.Mehel on probleeme alkoholiga ja läheb sellega alati liiale.Korduvalt läksin tema juurest minema.Juba siis kui ma rase polnud,aga pidevalt tuli mulle järgi ja anus,et koju tagasi tuleksin.Mina nagu alati lasin ennast ära rääkida.Kui esimene laps oli üle aasta jäin uuesti rasedaks.Otsustasin,et teen aborti kuna esimene laps on veel nii väike ja veel on vara teist last saada.Mees hakkas mind ähvardama ja tegi skandaali arsti juures.Otsustasin,et mehe heaks võin lapse sünnitada.Selle otsusega tegin elu suurema vea.Kui sündis teine laps,siis ei aidanud mees mind peaaegu üldse.Mees kolis teise tuppa.öeldes,et ei saa end välja magada järgmiseks tööpäevaks.Iga öö oli minu jaoks piin kuna pidin kahe nutva lapsega hakkama saama.Nutsin koos nendega,aga mees ei teinud sellest välja.Kõige hullem,et ütlen pidevalt,et mina teist last ei soovinud ja vihkan seda last.Samas ma väga hoolin ja armastan oma lapsi,aga miski minu sees ütleb midagi muud.Olen koos kahe lapsega ära läinud,aga ikka kordub vana asi,et mees tuleb mulle järgi ja anub ning palub,et tagasi tuleksin.Minu vanemad ei suuda enam midagi teha kuna nad on näinud,et ma lähen ikkagi tagasi,mis nemad ka ei ütleks.Viimase piisa karikasse pani see,kui suvel avastasin,et mehel on armuke.räägib küll,et midagi tõsist polnud,aga ma ei usu teda.Ma olen kõige vastu ükskõikne.Nutan iga päev ja karjun laste peale põhjuseta.Olen mehele rääkinud,et ma kolin ära,et saan mina rahu ja saab tema.Kuid ta ei ütle midagi vaid seda,et ära räägi lolli juttu.Ma ei näe enam mingit väjapääsu.Ma olen vaimselt nii nõrk,et lasen ennast iga pisiasjal mõjutada.Vahest mõtlen,et surm oleks ainus väljapääs,aga laste pärast ei tohi ma seda teha...
Kirjeldatud olukord on tõesti väga keeruline. Peaksite tingimata abi otsima kas pereterapeudilt või perenõustajalt. Ka perekeskuse Sina ja Mina kodulehe kaudu saate nõustamisaja broneerida. Kirjutate, et pole abi leidnud. Teadmata, mida te täpselt selle all mõtlete, rõhutan üle, et kindlasti on igaühel võimalik leida just talle sobiv nõustaja. Teie olukorras on kogenud asjatundja abi ja toetus kindlasti vajalikud. Kuid teiselt poolt on mõistagi vajalik teie suur tahe olukorraga toime tulla ja seda muuta.
Grammigi vähendamata teie valu ja kannatuste suurust juhin teie tähelepanu asjaolule, et sellises olukorras kannatavad eelkõige lapsed, kes on väga väikesed ja kaitsetud. Kõik, mis toimub vanematega, toimub reeglina ka nende lastega. Teisti ei ole see võimalikki, sest lapsed ja vanemad on teineteisega niivõrd lähedalt seotud. Teie täiskasvanud inimesena olete suures piires ikkagi võimeline toime tulema ka väga suure valu ja masendusega. On aga kujuteldamatu, et niivõrd raskete tunnetega, mis teid praegu valdavad, võiksid toime tulla lapsed. Seesugune emotsionaalne olukord on neile liialt ränk. Tuleks teha kõik võimalik, et säästa lapsi ja iseend.
Omal moel olete ju seda proovinudki, minnes koos lastega kodust ära. Siiski olete ikka tagasi tulnud. Äraminekki võib teinekord olla lahendus, enamasti mitte kõige parem, sest suhted jäävad klaarimata. Lõpetamata ja segased asjad meie elus aga kipuvad ikka ja jälle üles kerkima, nõudes lahendust. Lahenduse edasilükkamine võib pingeid veelgi suurendada, mis vähendab võimalust probleemidele mõistlikke lahendusi leida.
Usun, et eelkõige tuleks tegeleda suhete korrastamisega elukaaslasega. Kui suhe on sedavõrd kreenis nagu teie kirjeldusest aru saada võib, tuleks alustada praktiliselt algusest, st küsimusest: miks me üldse koos oleme; kas me tahame koos olla; mis meid koos võiks hoida? Ainult laste olemasolust nii kurb kui see ka ei ole ei piisa kahjuks, et üles ehitada toimivat paarisuhet.
Niisiis võiks esimene samm olla teineteisega rääkimine ja teineteise kuulamine. Kui selgub, et kummalgi on soov jätkata, peaks samm-sammult läbi rääkima ootused, mis mõlemal teisele on. Kirja järgi võib arvata, et kahekesi te oma suhte korrastamisega hakkama ei saa. Ent kuna olukord tundub ohtlik nii lastele kui ka teile, siis tegelda sellega tuleks tingimata. Kui saavutate mehega kokkuleppe, et lähete koos nõustamisse, on juba üks hea samm tehtud. Keerukates olukordades on alati küsimus selles, kui palju ollakse nõus panustama, et keerukus lahendada. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks ja edasiminekuks. Asjatundliku juhendamise toel on võimalik tähtsamad kooselusse ja lastesse puutuvad asjad läbi rääkida, olgu suund edaspidiseks kooselu või lahuselu. Viimase puhul tuleks teha kokkuleppeid selles, kuidas laste kasvatamist jagada. Lapsevanemateks jääte ju oma elupäevade lõpuni.
Suhted ongi keerulised, ükski suhe ei toimi lihtsalt niisama. Kuid ikka on võimalus, et kui kriis läbitakse, hakkab suhe lõpuks toimima ja saab tugevamaks.
Palun ärge jätke end oma probleemiga üksinda.
