|
krispa
Külaline
|
|
Postitatud 14.12.2009 kell 01:00
|
Tere jälle! Kirjutasin siin umbes neli kuud tagasi ja kurtsin oma kurba saatust, kuidas mees mu peale pikka kooselu kolme lapsega maha jättis. Varsti saab sellest lahkuminekust aasta. On olnud väga raskeid hetki, mis on hinge käristanud ja pisaraid kiskunud...
Nüüdseks olin jõudnud sellisesse stabiilsesse leppimise staadiumisse, kus olin enamvähem juba rahul oma eluga. Olen muutunud iseseisvamaks, otsusekindlamaks ja olude sunnil organiseerijaks, tegutsejaks ja otsustajaks. Ei ole palju mainida, et varem ma selline ei olnud, lootsin suuremalt jaolt ikka mehe peale. Praegu saan aga ise väga hästi hakkama. Enamus minu vajadustest on rahuldatud (ja mitte ühe inimese poolt). Puudu on olnud mees, kui selline ja seoses sellega ka seksuaalne hellus, õrnus ja rahuldus.
Ja nüüd probleem: paar päeva tagasi tegi mu exmees ettepaneku (me oleme tihedalt suhelnud terve see aasta), et äkki ma kaaluksin tema koju tagasi tulemise varianti, et loomulikult koos läbirääkimiste ja kokkulepetega...
Uskumatu... selle aasta jooksul olen teda korduvalt koju tagasi kutsunud ja anunud ja midaiganes...ja pole lootustki olnud.
Ja nüüd, kui ma iseenesest võiksin saada seda, mida tahtsin, valdab mind hoopis masendus, ärevus ja unehäired.
Ma nii tahaksin seda, sest minu tunded on kogu aeg (hoolimata tema armukesest) tema vastu samad olnud, aga ma ei ole kindel, et suudan kunagi seda valu taas üle elada, kui tal peaks jälle keskea kriis tulema. Inimesed ei pidavat ju muutuma...
|
|
