Ml oli suhe 3 aastat sellin pika vahemaa suhe ühe minu ealise noormehega kui ta sõjaväkke äks , armusin ma teise tegin inimesele väga haiget kuna tagasi teda ei oodanud ju keegi. Ma poleks kunagi arvanud, et peale tema mind keegi huvitab meie suhe tundus nii õige ja siiras. Olen selle 2sega koos elanud 2 aastat ja ma mõtlen ikka esimesest. Ma tunnen, e mees kellega elan praegu tema vastu pole füüsilist tõmmet ma ei ole õnnelik ma igatsen teist inimest aga ma ei oska seda suhet lõpetada kuna ma olen temaga harjunud ma kardan talle haiget teha . Me saame väga hästi läbi aga mõtted on mujal üskkõik mida ma ka ei teeks. Ma ei tea mida ma tegema peaks on see tunne muutuv ja äkki petlik.
Tunded võivad muutuda küll. Isegi end petta ja enese eest põgeneda õnnestub päris hästi, eriti kui seda pidevalt harjutada.
Olete praegu oma suhet kriitilise pilguga hindamas ja mures, kuidas oma hinges toimuvas segadusest rääkida. Ikka kipub suhetes rääkimine raske olema, isegi siis kui saate hästi läbi. Või on selles ka oma eelis? Kas on võimalik, et mõistmine tuleb kergemini ja vastastikune hoolimine, kui ühel on raske muutunud tunnetega leppida.
Saan aru nii, et päris kindel Te veel ei ole, kas soovite noormehega kooselu lõpetada või mitte. Näib, et loodate veidi, et ehk on tunded petlikud ja pääsete keerulistest jutuajamistest? Vahel tundub mugavam, kui tuleks mõni tõukejõud või piisav põhjus väljastpoolt ja aitaks endas selgust luua ja suhet klaarida. Aga hea on mõelda ka, et suudate ise oma elu kujundada ja olulised valikud teha.
Niisiis, kuidas kujutate ette, et elate veel niiviisi 3 aastat, 10 või 30 aastat. Mis peaks oleme sellist, et see mõte praeguse noormehega end siduda teeks õnnelikuks? Kui see aga näib pigem halb unenägu, mida tahaks katkestada, siis milleks elus nii oluliste asju minna lasta?
Usun, et ebamäärased tunded või koguni õnnetud suhted pole see, mida te teineteisele sooviksite. Haiget teha ja saada võib mitmel moel, ka nii, et varjate, mida tegelikult tunnete ja väldite. Kuid siiralt ja ausalt rääkida, mida tunnete pole kindlasti tahtlikult teisele valu tekitamine, vaid eneseväärikus, teise austamine ja vastutustundlikkus.
