See teema on minu jaoks värske. Väga värske. Aga haiget teeb see teadmine küll, et mu mees minu seljataga teiste naistega suhteid arendas. Jah, ta pettis mind. Ja see tunne ei ole üldse mitte hea.
Kui teada sain, ei osanud ma nutta ega naerda, pigem valdas mind tundetus. Olin paar päeva täiesti tuim, tegin oma tegemisi end sundides, sest tahtmist ei olnud.
Ja siis käis pauk .... mu mees sai sellest teada. Ise ütlesin, sest ma ei suutnud selle teadmisega edasi elada. Peale seda süüdistati mind kõiges, mina olevat ikka see va paha naine, kes uurin ja nuhib, minuga kooselu pidi olema masendav.
Tülide käigus kipub see mees kasutama sõnavara, mis minul isegi üle huulte ei taha tulla. Kui rahuneb, on jälle normaalne. Ta on hästi äkilise iseloomuga, aga mitte halb. Teadagi - igas inimeses on ju midagi head.
Aga öelge nüüd mulle, mismoodi selle teadmisega edasi elada ? Minu usk oma mehesse purunes täiesti. Ma ei suuda uskuda isegi seda, kui ta ütleb, et peab tööle tunnikeseks kauemaks jääma, tööd on nii palju. Varem poleks sellest probleemi tekkinud, sest ma usaldasin teda täiesti, pimesi.
Mees lahku minna ei taha. Mina peale selle kõige väljaütlemist lubasin, et kolin minema, see kõik oli mulle niivõrd vastumeelne.
Aga ma ei taha oma perest ilma jääda. Eks ilusaid hetki selles elus on olnud. Samas - ma tean, et kui mina oleks mehe asemel midagi sellist teinud, siis vaevalt, et ta mulle andestanud oleks.
Mina aga andestan - tuleb välja, et mu mees on kõige tavalisem inimene siin maamuna peal. Ei midagi erilist ega märkimisväärset. Aga kallis on ta mulle sellegipoolest.
Seepärast tahakski teada, mismoodi selle tundega edasi elada ? Mismoodi sellest kõigest üle saada või unustada.
Meil on kodus ka aastane laps. Eks palju energiat kulub ka tema peale, kuigi ma pole oma meest hooletusse jätnud. Olen ta käest küsinud, kas tema arust saab ta vähe tähelepanu, aga selle üle kurdetud ei ole.
Peale meie viimast suurt tüli, ütles ta mulle, et põnevust või särtsu jääb puudu. Eks argirutiin teeb oma töö, tean seda omast käest, sest olen pikad päevad kodus, ja tunnen küll, et muud polegi enam, kui lapsega tegelemine, poes käimine, jalutamine, ja jälle koju. Igapäevased toimetused, aga samas rutiin.
Eks võib-olla üks põhjustest ole ka see, et me ei saa mehega omavahel palju koos olla, lapsehoidjat meil ei ole, ja ega neid väljaskäimisi kodust just palju ette ei tule. Kuigi ma tahaks.
Oehhh, tegelikult on süda haige ja valutab, süüa ei taha, ja kui ausalt öelda, siis olen ma õnnetu. Aga ka mina tahaksin end õnnelikuna tunda, tahan särada, ja öelda, et suudan kodu sellest jamast üle olla.
Tegelikult ei tahaks ma seda kõike üldse teadagi. Tahaksin oma helesinises mullis edasi elada ja usaldada.
Ma tahan olla oma pere jaoks oluline.
usalduse-kokkulepete lõhkumine, truuduse murdmine-petmine on midagi, mis teeb väga haiget ja teada saamisel võib inimest esmalt tabad shokireaktsioon. Siis ei oskagi ei vihastada ega nutta. Taolised reakstioonid tulevad siis hiljem, isegi päevi hiljem. Kirjutate, et mehega sel teemal rääkides süüdistas ta teid nuhkimises jmt. - sellist käitumist juhtub üsnagi sageli kui tuleb välja, et inimene on kuidagi taunitavalt käitunud. Selline ründamine on justkui automaatselt tööle hakkav enesekaitse mehanism.
Saan teie postitusest aru, et ühelt poolt te ei soovi mehega koos edasi elada, sest on teid petnud, teda uskuda ja usaldada on väga raske ning ärritunult on öelnud teile väga halvasti. Teiselt poolt saanu aru, et te ei taha lahku minna, sest tahate oma praegust perekonda hoida ning samas ka peate oma meest kalliks. Mida siis teha?
Ütlete, et kõik see on teie jaoks raske. Siis oleks hea kui saaks lasta tunnetel settida, et langetatavad otsused oleksid läbi mõeldud ja probleemid lahti räägitud. Sest nii on suurem tõenäosus, et tulevikus ei kahetse tehtud otsust ja kui minnakse lahku, on see suurema tõenäosusega asjalikum, rahulikum protsess. Teisalt oleks see ka hea selleks, et saada teada, millest selline olukord on tekkinud. Enamasti kaldub olema nii, et mees ja naine on midagi teinud-midagi tegemata jätnud, et asi nii kaugele on jõudnud. Näiteks kirjtuate teie sellest, et mehe sõnul on põnevus ja särts puudu ja saan aru, et möönate seda ka ise. See on midagi, mis ei vabanda petmist, kuid see on koht edasi mõtlemaks, et kas saame seda kunagi oma suhtesse tagasi ja kui jah, siis kuidas seda edaspidi hoida. Ja see on midagi, milles on oma roll mõlemal partneril.
Kasulik on ka rääkida sellest, mida truudus-petmine partneritele tähendab, kust lähevad piirid, millest ei tohiks üle astuda. Sageli eeldatakse, et mees mõtleb nagu mina. Kuid tema piirid-arusaamad võivad olla hoopis teised. Nt on naisi, kelle jaoks on petmine ka see kui mees sünnipäevaõnnitlust edastades head naiskolleegi põsele suudleb. Mehe jaoks aga on see midagi väga tavalist.
Veel millest oleks vaja rääkida, on usaldamise küsimus. Sest jah, usalduse krediit on peale petmist enamasti miinuses. Ja selleks, et inimest oleks võimalik uuesti usaldada, tuleb nö tööd teha nii mehel kui naisel. Sest usalduse krediidi uuesti kogumine on pikaajaline protsess.
Kokkuvõtvalt, tasuks ehk alustada sellest, et esmalt vaadata enda sisse. Mida see kõik minu jaoks tähendab? Kui oluline ja vajalik see suhe mehega minu jaoks on? Vaagida kokku jäämise ja lahku minemise plusse ning miinuseid. On mõttekas need isegi paberile kirja panna. Alustada ühel päeval, mõtsikleda ja panna teisel päeval veel midagi kirja. Ja rääkida mehega... arutleda selle üle, kuidas teie suhe sellisesse kriisi jõudis. Ja küsida ka seda, mida tema teie pere tulevikust arvab jmt. Kuigi see võib olla väga ja väga keeruline, on oluline hoiduda süüdistamisest, kärkimisest jmt. Sest see viib suure tõenäosusega uue tülini ja asjad võivad veelgi segasemaks minna.
Olen Niitsega nõus, et paarisuhe tuleb uuesti üles ehitada. Ja see ei ole protsess, mis läheks kiiresti ja väga lihtsalt. Ja eneseharimine on tõesti midagi, mis selles osas toetab. Ka eesti keelseid raamatuid on saada ja neid tasub lugeda, kasvõi mõtete saamiseks, paarielu ning meeste-naiste erinevuste ja sarnasuste mõistmiseks (nt M.Crowe "Võit suhtleprobleemide üle"). Abi ja nõu võite kindlasti saada ka nõustajalt või psühhoterapeudilt ning kui mees ei soovi kaasa tulla, võib esmalt vastuvõtule pöörduda ka üksinda.
14 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
5 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
