Minul on selline mure, et olen lahutatud 2 aastat. See oli minu poolne süü, kuna petsin teda. Meie suhtes 2 last, väiksem oli alles poole aastane kui lahutasime.
Hakkasin küll peatselt uue mehega koos elama, kuid endine elu ei lase vabaks. Pidevalt kahtlen kas see oli õige või vale ning pidevalt kahetsen, et lapsed ei saa normaalset pereelu ning kogu aeg ema-isaga koos olla.
Saan endise mehega hästi läbi ja suhtleb lastega pidevalt. Kui mul on mure pöördun tihti endise abikaasa poole. Kui elukaaslasega riiud siis lähen tema juurde. Elukaaslasele ei meeldi et nii tihedalt suhtleme ja häösti läbi saame, samuti läheb ta alati ära kui endine mees lastele midagi tooma tuleb või muud. Sõimes ta lapsele järgi lähe, kuna see pidi isa kohus olema ja tema sinna vahele ei torkgu, suuremaga toimetab rohkem. samuti häirib mind tihti see kui lastega riidleb.
Nüüdseks olen jõudnud sinna faasi, et palusin elukaaslaselt väikest hingetõmbe aega. Nii et saaksin järele mõelda mis mu tunnetes toimub.
Endine mees on mulle andestanud ja võiksime uuesti proovida. Ka minul on tema vastu tunded (vähemalt arvan nii) sest siiani ei suuda harjuda mõttega kui ta endale uue naise leiab.
Kahtlusi aga tekitab kas kaks inimest suudavad uuesti usalduse suhtes saada, kas see korduda ei või?, kuidas taastada suhted sõprade, sugulastega ja palju muid segaseid situatsioone.
Miks kunagi asi nii kaugele arenes, et me lahutasime on raske siiani mul tagant järgi välja selgitada. kas sünnitusjärgne periood, liiga suured kohustused, ei tea
Kas selline peremudel üldse saab enam toimida või on haavad liiga sügavad, et need kunagi kinni kasvaks.
Vajate iseendas selgust ja vahel on tõesti parim teha suhtlemispaus, et teise pilguga toimunut näha. Näib, et olete olnud oma endise mehega emotsionaalset tihedamalt seotud ja see omakorda ei võimaldanud elukaaslasega lähedussuhet kujundada. Võimalik, et ta ei tundnudki end omaksvõetuna, ei tahtnud või ei saanud osaleda lastesse puutuvas ja seega polnudki ta justkui pereliige. Selle tühimiku täitis aga laste isa. Kõik see kokku võis olla segadust tekitav kõigile kolmele, lisaks ka lastele. Vahel on lapsed väga nutikad sellist olukorda ära kasutama. Ühe pere vanematel, isegi kui tegemist on kasuvanemaga, peaks oleme õigus osaleda laste kasvatamisel ja selleks on vajalik vastastikune toetus.
Parimal juhul on ikka elukaaslane see, kellega jagatakse oma igapäevaseid rõõme ja muresid ja ka neid probleeme, mis omavahel tekivad.
Teil aga kujunes teisiti ja see on mõtlemisaineks, kuidas edasi. Kes on see, kellega tunnete suuremat lähedust ja soovite seotust? Kui see on tõesti endine mees, siis kas teie suhe tugineb pigem vanemlikule seotusele või lähendab teid ka mees-naine suhe. Kuidas end tunnete naisena, kui olete kahekesi ja ei puuduta lastega seonduvaid teemasid? Mis teid siis seob? Vajaksite ilmselt rohkem aega kahekesi olemiseks, vaid teineteisele pühendudes, et selgust saada. Praegu on piisvalt teadmatust ja vastuseta küsimusi, garantiisid kooselu õnnestumiseks kindlasti pole.
Kui tõesti mõlemad soovite uuesti kooselu, siis ilmselt vajate ka vanades asjades selgust, mis varem teid lahutuseni viis ja mis peaks nüüd teisiti olema. Jagage laste isaga oma kõhklusi, kuulake ära tema arusaamad ja ootused. Selleks, et uuesti proovida, peaksite mõlemad seda tahtma ja teineteist usaldama. Ja see otsus, mida teete, on vaid teievaheline sõbrad, sugulased, tuttavad pole alati parimad nõuandjad. Kui nad aga hoolivad teist, siis küllap ka aktsepteerivad mistahes otsust, mida teete ja millega ise rahule jääte.
