Oleme mehega koos elanud 3,5 aastat (tuttavad ligi 7 aastat). Praeguseks meil ka ligi aastane laps, kes oli mõlema poolt väga oodatud.
Lapse kõrvalt jääb meil teineteisele vähem aega kui varem. Ilmselt seetõttu ei ole meie suhe ka enam see, mis varem. Ma siiski püüan anda enda poolt võimalikult palju, et olla koos õnnelikud. Aga mehes elaks koos nagu 2 erinevat isiksust. Üks neist on hea, sõbralik ja armastav abikaasa, kellega ma kunagi abiellusin ja soovisin peret luua. Teine aga mees, kes näeb minus vaid negatiivseid omadusi. Lapse suhtes on ta alati sõbralik ja hea isa.
Muret teebki just see teine isiksus minu mehes. Ta viriseb mu kallal, et olen laisk. Kuigi ikka juba väga pikka aega olen ise kõik toad koristanud, söök on tavaliselt valmis, kui ta töölt tuleb jne.
Olen varemgi püüdnud temaga sel teemal rääkida. Ta tunnistas, et on viimasel ajal teravama keelega. Eile õhtul rääkisin temaga jälle sel teemal. Tema peamine probleem oli, et ma olen laisk. Küsides seletust, siis ütles, et ma ei viitsi koeraga õues käia, ma ei viitsi keldris käia ning ei tee hommikuti voodit ära. Ütleksin, et osaliselt on see õige, osaliselt siiki mitte. Seletasin ka oma seisukohad ära selle kohta. Küsisin siis, et kas minus midagi head ka on, vastas, et vaielda oskan hästi. Ja see oli kõik, mis talle meenus.
Lootsin eile, et suudame rääkimise teel meie probleemid lahendada, sest varem õnnestus see alati. Aga eile tekitas see minus veel rohkem trotsi. Ma ei tahagi enam püüda. Mis mõttega, kui ta nagunii minu püüdlusi tähele ei pane? Olen püüdnud teda kiita, öelda, et ta on hea issi jne... Aga millestki pole kasu.
Küsisin veel eile, et miks ta minuga koos elab (lootes kuulda midagi ilusat). Tema vastas, aga kellega siis?! Miks ta minuga abiellus? Ta vastas, et mitte selleks, et ma koristaksin ja süüa teeksin vaid ta tahtis, et oleks pere. Kui küsisin, et miks peab pere olema, oli ta vait.
Ma ei tunne enda meest ära! See ei ole sama inimene, kellega kunagi abiellusin. Kõrvalt paistab me elu ideaalne: oma kodu, laps... Kui üks päev sõbrannale rääkisin, et me mehega tülis, oli ta väga imestunud: TEIE?
Ma tahan olla taas õnnelik! Aga rääkimine oma mehega teeb asjad veel hullemaks. Mida ette võtta?
