Tere,.
Hakkasin( olen 29a 1 lapse ema) oma elukaaslasega koos elama selle aasta kevadel. Tegemist on 37a meesterahvaga,kes on elanud viimased 15 a üksi ja keda ei saaks vast nimetada tüüpiliseks eesti meheks. Kelle elu/päevarezhiim on üsnagi ebakorrapärane. Töötab ta vabakutselise programmeerijana, st igapäevaselt tööl ei käi ja aktiivne ei ole . Kaks korda päevas on ta "sunnitud" õues käima, kuna koer tahab siiski õue saada. Need jäävad ka enamusjuhul ainsateks kordadeks,kui ta õue värske õhu kätte satub. Samas kui vaja, siis võib ta ka kaks kuni kolm ööd-päeva jutti (ilma magamata ja ka peaaegu söömata, kui ma just ise ei toida teda vahepeal) tööd teha. See seisneb selles, et enamuse ajast istub ta arvuti taga. Kuid samas soovikorral on ta võimeline ka 20 km maha matkama, kuid seda eelkõige siis looduses.Kuna oleme mõlemad amatöörfotograafid, siis aegajalt ikka teeme väljasõite. Kui teen ettepaneku minna kuskile pildistama, siis on ta valmis ükskõik mis kell üles ärkama, kasvõi siis kui on saanud vaid paar tundi magada, et minna pildistama. Kuid kui on vaja tal minna arstile, et saada ravi teda 2 nädalat vaevanud bronhiidile, mis ei lase ka magada, siis seda ta teha ei suuda. Kui asi puudutab teda huvitavat asja(fotograafiat, jalutamist looduses), siis paistb siis nii reibas ja entusiastlik. Kui ettepanek tuleb ükskõik mis muus vallas, siis puudub tal igasugune soov ja tahtmine ennast liigutada. Vahle harva on nõus ka jalutama minema. Mulle paistab mu mees olema kergete depressiivsete kalduvustega. Ta ei näe põhjust, miks ta peaks nägema ja tahtma elust midagi enamat, kui tal on. St näiteks lapsi, paremaid elutingimusi jne. Hetkel tundub ta lihtsalt panustavat eksisteerimise peale.Suuri muresid tal ka ei ole. Vanematelt päritud 3 toaline mugavustega korter, kus vaja vaid makse maksta, 2 aasta tagune väikelaen, millest hetkel pool makstud. Mina, kes ma hoolitsen toidu eest, et oleks alati kapist võtta. Vahel on kommunaal maksed lausa paar kuud maksmata. Alkoholi väga tihti ei pruugi, kuid kui pruugib,siis on võimeline seda tegema üsna suurtes kogustes,(seejuures pean suureks koguseks 0,5-1l kanget alkoholi, brändi, konjak või viin, või segamini õlle jaa veiniga) üldjuhul muutumata seejuures kuidagigi agressiivseks või meelevaldseks,pigem vastupidi. Miks ta nii palju alkoholi korraga pruugib, ta ütleb, et ei suuda pidama jääda. Niipalju kui majast alkoholi leiab, kõik ka ära joob. Kuid kui alkoholi ei ole,siis ta nö ei "sügele" ka väga selle järgi. Vahel tarbib lahjat alkoholi, õlut. Selle keskmised kogused on kuskil 5 pudelit ööpäevas. Õlle aitab tal üleval püsida ja tegeleda nii töö kui muude asjadega. Täiesti mõistetamatu minu jaoks, minu puhul toimib sootuks vastupidi. Kui ta alkoholi tarbib, on näha, kuidas kõik "ahelad" ta ümbert kukuvad ja ta paistab olema palju elurõõmsam ja suhtlemisaltim. Tal on siis soov ise vestlus alustada, ja soov vestelda erinevatel teemadel, Siis on ka võimalik vestelda meid puudutavatel teemadel. Kuigi mina teeks seda meelsamini siis kui ta kaine on, kuid siis ei õnnestu mul teda kuidagi vestlema saada. Ka kipub ta siis rohkem tundeid avaldama, kuigi teeb seda ka kainespeaga, kuid siis vähe tagasihoidlikumalt. Muidu on ikka nii, et ta püüab hoiduda suhtlemast, tema väidab et pole midagi rääkida ega öelda. Olen talle pidevalt mõista andnud, et kui tunneb midagi mis talle ei sobi või ei meeldi, või painab hinge, et võtku see teema üles ja arutage seda siis minuga. Kuid, ta ütles,e t ega ta mingi eit ei ole, et hakkab iga asja pärast lobisema.
Tavaline päev meie elus näeb välja selline. Magab mees tavaliselt kuskil kella 3-5-ni päeval, sest enamuseajast läheb ta magama alles 3-5 ajal hommikul. Vahel võib ta ka 12-16 tundi jutti magada.Viimasel ajal on näha paranemist selles vallas, üritab ikka kesköö paiku magama tulla (1-2 ajal) Tõuseb üles aegamööda, kohanemine võib võtta ligi pool tundi kuni tund. Tavaliselt ei soovi ei kohvi ega võileibu süüa. Käib tualetis, teeb suitsu ja siis istub arvutitaha, kus ta veedab enamuse oma päevast. Kas teeb tööd, uurib erialaseid asju internetis, täiendab ennast või surfab niisama. Tal paistab alati olevat tohutult tegevust seal arvuti taga. Vahel tegeleb ka muusikaga, see on ka ainuke tegevus, kus ta on arvuti taga olles aktiivne. Ta on ika ise tunnistanud, et "põgeneb" arvutitaha. Ilmselt tuleneb see sellest, et pole ta siiski harjunud selel "argi kisa ja käraga" enda ümber, arvestades tema üksi elatud aastate staai. Päeval kui tuleb koolist koju minu 8a tütar, kontrollib tema koolitöid, kuid nõnda, et arvutitagant ei lahku, tütar viib tööd talle näha. Mure on ka selles, et see kontrollmine toimub ka sii, kui tal aega on. Olen rääkinud, et kas me ei võiks nii, teha, et ma saask tema peale loota selles asjas, et ei oleks nii, kui ühel õhtul hiljem koju tulen, leian et lapsel on õppimised kontrollimata ja tegemata, sest tema pidi tööd tegema. Aga mina? kes ma terve päeva tööd tegin, käisin poes süüa ostmas, tulen nüüd koju, pean hakkama süüa tegema, nõusid pesema, pesu vajadusel pesema panema, koristama, lapse õppimisi kontrollima, lapse magama panema, siis õhtul veel peale õhtusööki jäänud nõud pesema?! Lihtalt meeletut viha teeb see, et tema istub nagu härra arvuti taga ja teeb "tööd". Tihti avastan teda ka internetis surfamas, samal ajal , kui ta väidetavalt tööd teeb. Tihti vaevab mind küsimjus, et ta ei hooli minust. Olen talle pidevalt seda öelnud. Ta alati ÜTLEB, et muidugi ma hoolin sinust. Kuid olen öelnud otse talle, et sõnadest ju ei piisa, kuidas ma tean et sa hoolid minust, kui sa seda välja ei näita. Kui ta minust hooliks, siis ta ju aitaks mind, kui näeb, kui läbi ja väsinud ma iga päev olen, nendest kodutöödest. Kuidas ma vahel õhtuti vaevu jalul seisan. Olen otse öelnud, et ma ei jaksa. EI midagi... Ma ei tea tõesti mida teha. Ka ei tee ta kunagi mulle komplimente, ega ütle üldse mitte midagi, kas ma näen kena, kohutav või jõle välja. Silmast-silma vestlused on peaaegu olematud, enamjaolt tomuvad need nii, et tema silmad on arvutis ja siis ma üritan talle midagi rääkida, või siis on silmad teleris. Ta istub kogu aeg arvutis. Ma olen üritanud, meelitada teda õhtuti minu ja lapsega lauamängu mängima, või suhtlema. Ta ei ole sellest huvitatud! Ma väga tahaks, et me saaks suhelda ja veeta aega koos normaalselt. Et ta näitaks välja oma hoolimist sellega, et mind aitab ja toetab. Olen püüdnud senini rakendada, seda meetodit, et näitan eeskuju- ehk siis oma hoolimist sellega, et käin vahel tema eest koeraga väljas, viin süüa voodisse, kui ta nt haige on. Kuulan ja aitan teda, kui ta seda vajab. Aga temapoolelt pole altruismist mitte märkugi.
MInu põhiküsimus ja mure on see, et kuidas "õpetada" mees hoolima?
Esmalt vabandan meie foorumi inimeste poolt, et te ei saanud oma postitusele vastust nii kiiresti kui ehk lootsite. Saan aru, et teie mure on suur ja tunnete ennast ilmselt tupikus olevat.
Ütlete, et elate koos selle aasta kevadest ja lähtun vastamisel sellest, et peate silmas 2008.a. kevadet, ehk kohe-kohe olete koos olnud ühe aasta. See on aeg, mille jooksul teineteise vajaduste ja harjumustega kohanetakse, kujunevad välja oma pere reeglid ja tööde jaotused. Mõnikord toimub kõik see justkui iseenesest, kuid enamasti on ikka vaja kasvõi vähesel määral kohanemisele teadlikult kaasa aidata. Teie kirjast jääbki mul üldiselt arusaam, et erinevatel põhjustel on teil siin vaja ilmselt teadlikumalt asjale kaasa aidata. Kui probleemid on mitmetahulised, kestnud mitmeid kuid ja/või kui on raskusi ühisel lahendamisel, siis on soovitatav pöörduda nõustaja või terapeudi poole. Abi võib olla isegi näiteks paarist seansist, et siis iseseisvalt edasi minna. Kuid oma terapeudi töö praktikale tuginedes arvan, et on ehk üht-teist, mida saate veel ise kodus proovida teisiti või uutmoodi teha enne kui konsultatsioonile pöörduda.
Saan teie postitusest aru, et teie mees on alates 22.eluaastast elanud omaette, olles harjunud enda päevarutiiniga ja sellega, et tal tuleb igapäevaelus arvestada valdavalt ainult enda vajadustega. Kui tal puudub ka varasemast paarisuhtes kooselamise kogemus, siis võib tal selle võrra praegu keerulisem olla. Kohanemisele avaldab mõju ka see, millised on olnud reeglid, harjumused ja tööde jaotused päritolu perekonnas. Näiteks kui mehe lapsepõlvekodus oli tavapärane, et enamuse majapidamistöödest teeb ema ja pere mehed tegelevad oma tööde ja hobidega, siis ei pruugigi poeg tulevikus oma lähisuhtes tulla selle peale, et asjad võiksid ju olla ka teisiti.
Teie postitusest jääb mulle arusaam, et teie mehe päevarezhiim on teie ja lapse omast väga erinev ning mees püüab seda tasapisi muuta, minnes varem magama. Niinimetatud kodukontoris töötavate inimeste jaoks on suhteliselt sageli keerukas töö- ja puhkeaja reguleerimine ning seda eriti siis kui töö võimaldab sisuliselt ööpäevaringset töötamist. See on laialdasemalt levinud probleem kui tavaliselt arvatakse. Siinkohal võib inimesel abi olla sellest kui ta leiab endale (sageli läbi katse-eksituse) sobiva päevaplaani ja peab sellest rangelt kinni. Plaanist kinni pidamisega võib tekkida raskusi kui töö on kas otseses või kaudses mõttes loominguline, sest kui tuleb hea idee või inspiratsioon, siis on raske tööd katkestada ja võib tõesti tunde ja tunde järjest asjaga tegeleda. Olen programmeerijatelt kuulnud, et nende tööpäeva plaane mõjutavad väga sageli ka kiired tellimustööd ja ootamatud rikked, millede kallal tuleb töötada seni kuni need on valmis.
Teile tundub, et teie mees on depressiivne. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Tõsi ta on, et kui inimese füüsiline aktiivsus on madal, liigub värskes õhtus suhteliselt vähe ning päevarezhiim on üsnagi kaootiline, võib tema vaimne ja füüsiline toonus langeda. Nii võib ühel hetkel teistega suhtlemine, millegi tegemine käsiloleva tegevuse kõrvalt, kusagile minemine ja probleemidega tegelemine olla liiga rasked ning võib avalduda vältiv käitumine või/ja põgenemine, nt kasvõi rahulikumasse virtuaalmaailma. Teisalt tundub mulle, et kui on võimalus teha midagi enda jaoks meeldivat ja huvitavat, siis on teie mees alati valmis tegutsema ja ühistegevuses osalema. Kas võib olla, et nagu paljude paaride puhul, on teie pereski nii, et mitmedki huvid-soovid-vajadused on teil erinevad? Saan ka aru, et teie arvates on teie mees liiga kinnine, mida peate osaliselt vist depressiivsuse märgiks. See võib nii olla, kuid on ka võimalik, et teie mees ongi oma loomu poolest kinnisem ja vähem seltskonda soovivam ja on ka võimalik, et on mõni muu põhjus, miks ta ei ole niivõrd aktiivne ja suhtlemisaldis kui teie vahest loodate. Mehed ja naised on erinevad ning sellest võib peres tekkida probleem, et naise arvates räägib mees liiga vähe probleemidest-tunnetest ja hoolib-arvestab liiga vähe. Teie mehe vastused viitavad, et tal vist ongi teistsugused arvamused. Ühise kesktee leidmine ja vastastikku vajaduste mõistmise ning rahuldamise tee on pikk protsess ning siin on esmalt abi sellest kui teate, millised on meeste-naiste vahelised erinevused ning teie mõlema konkreetsed vajadused ja uskumused-väärtused. Näiteks suhteliselt sageli meeste jaoks võib rääkimine olla mõttetu asi kui asjast on juba kord räägitud (nt öeldud, et armastab ja hoolib) või kui rääkimine probleemi ei lahenda. Samuti võib mehel olla raskem teise inimese vajadusi märgata-ära arvata ja nii võib mehele olla kergem, kui temalt konkreetses asjas konkreetset abi palutakse ning ta aitab heal meelel.
Kirjutate, et alkoholi tarbides on teie mees isiklikel teemadel rääkides avatum, väljendab rohkem emotsioone. On võimalik, et see osundab sellele, et teie mehel on mingi sisemine tõrge enda avamisel kaine peaga.
Ühtlasi kirjutate teie mehe ja lapse vaheliste suhete probleemidest. Teie mees ei ole ilmselt harjunud kellegagi koos elama, kuid samuti ei ole ta ilmselt harjunud lastega koos olema ja toimetama ning olema (kasu)isa rollis. See võib olla midagi, mis võtab aega ja milles ta vajab teiepoolset toetust. Räägite helluse-headuse väljanäitamisest saan aru, et mees ei väljenda sarnaseid tundeid ka teie enda suhtes piisavalt ja on üsna loomulik, et ega tal siis ei ole teisiti ka lapsega. Vahest juhtub ka, et emad eeldavad, et nende uus mees tunneb lapse vastu sama hellust ja hoolivust-lähedust kui tema ise. Kuid sellised tunded ei teki nö võõral inimesel kohe kui laps majja tuleb, see kõik võtab aega ja tunded ei pruugigi kunagi olla sama intensiivsed kui emal endal.
Kokkuvõtvalt tundub mulle, et teie peres võiks esmalt abi olla sellest kui saate mõlemad teadlikumaks pereelu ja inimese enda toimimist puudutavatest protsessidest, meeste-naiste vahelistest erinevustest. Siinkohal saakski teid ehk kõige paremini aidata nõustaja/terapeut, kuid võite leida ka üsnagi head emakeelset kirjandust. Näiteks meeste-naiste osas tasub otsida ja lugeda John Gray raamatuid nn Marsi ja Veenuse sarjast (nt Mehed on Marsilt, naised on Veenuselt). Oluline on ka see, et saate omavahel kõikidest teemadest sisuliselt rääkida, leides ühiseid lahendusi. Suhtlemisel tasuks teil kasutada mina-keelt, vältida mehe süüdistamist (nt sa üldse ei aita mind, sa üldse ei hooli minust) keskendudes pigem sellele, mis ennast häirib (nt Ma ei jõua viimasel ajal kodutöid teha, olen väga väsinud. Palun, kas sa aitad mul homme ..?). Aktiivset kuulamist ja peegeldamist kasutades tasuks rääkida ka sellest, mis mees ise arvab-tunneb-soovib-vajab. Suhtlemise kohta on samuti head kirjandust ja kui olete nt käinud Gordoni Perekoolis, siis seal õpitud lastega suhtlemise viisid kehtivad ka täiskasvanute omavahelises suhtlemises. Kui mees on väga kinnine ja teie omavahelised suhted pingelised, siis võib ka siinkohal olla alustuseks abi terapeudi-nõustaja kaasamisest.
Loodan, et saite mu kirjast mõtteid ja toetust. Konkreetseid juhiseid, mida ehk lootsite, on mitmetahuliste suhteprobleemide puhul väga keeruline asjaosalisi nägemata anda.
