Lugu järgmine .
Oleme mehega abielus olnud 11 a saab homme koos oleme 13 a.olnud. Veebruaris leidis mees uue naise 2nädala tutvumise järgi kolis ta meie juurest ära tema juurde elama.Peale seda oleme nii tulest kui veest läbi käinud .Kuid nüüd saame norm läbi vähemalt püüame .Mina muidugi ei ssoovi teda eriti näha ,kuna teeb ikka veel haiget tema nägemine ,kuid lastepärast olen tugev ja lasen teda meile lapsi vaatama tulla.
Kuid nüüd algas lahutus ,teeme seda kokkuleppel ei hakka sõdima poel mõtet .Tema küsis lahutust,kui käisime avaldusi sisse anmas oli see kohutav lausa laastav hingele .Arvasin ,et ainult mulle olin ma kindel et armastab ja on rahul selle teise naisega .
Kuid kõik on segane ma ei mõsista,kui pärast autos olime ja koju hakkasime sõitma nägin et tal olid pisarad silmas ja pühkis neid ,mina muidugi nutsin taga istmel ,mitte kõvasti vaid lihtsalt istusin ja pisarad ise enesest jooksid mööda põske alla.Kui ta oli meid koju toonud(lapsed olid kaasas) laps vanem laps trenni ja pisike (7kuune) oli koos meiega.Küsisin ,et kas tal kahju või imelik pole hakkas tema kallistama ja me nutsime mõlemad ,olles üksteise kaisus ja ta vastas ta ei tea ,,kuid hiljem ütles aga nii ma ikka tahan (lahutus).ei saa aru .
Hingel on endal nii valus ,me oleme ju nii kaua koos olnud ja nüüd muidugi veebruari kuust lahius elanud ,kuid ta on ikkagi nagu minu mees minu musi....imelik on see et ikka veel nii arvan...kui vahest helistan ütleb mulle kalla nagu vanasti....
Ei saa ma aru miks nii et tema tundis sama kurbust hinges kas see normaalne.
See teine naine olevat koguaeg küsinud kas oled juba lahutatud ja tänu sellele küsis mu mees mult lahutust.Kas ta ka ise tahtab.Ei tea mina enam.
Ütlesin veel mehele naljatamisi ,et mis ikka lahutada sa ju tuled koju tagasi .tema muidugi vastas et kas alandaksid ennast nii palju ja et ta on enda elus keeranud teise lehekülje jne.....
Kookuvõtes raske on nüüd ,peab ju ootama kuu ja siis tagasi minema paberitele alla kirjutama ,kuidas siis olla mitte nutta ma ilmselt lähen hulluks kurbusest.ja see veel ennem uutaastat.
Siis saavad olla vabalt ja tähistada et mu mees on vaba ja saab see naine olla õnnelik vastik mõelda ja mina nutan endal silmad peast.
Kurbus on nii suur ,et ei tea kuhu peita oma hinges toimunu.
Kuigi mehe lahkumisest saab peagi aasta ja näib, et vaatamata emotsionaalselt raskele ajale, olete suhelnud siiski kui lapsevanemad ja nagu kirjutate, siis viimasel juba normaalselt, küllap ka pingevabamalt. See on ilmselt parim, mida sellises olukorras teha saaks. Lapsed vajavad teid mõlemaid ja hea, kui isa ja ema suhtuvad teineteisesse lugupidavalt ega halvusta teineteist lastele.
Praegu, kui olete vormistamas lahutust, on Teie jaoks siiski kerkinud esile hulk vastuseta küsimusi ja ka vastakaid tundeid. Võimalik, et olite juba muutunud olukorraga kohanenud, kuid lahutus kui midagi lõplikku omavahelise paarisuhe jaoks, on siiski teie jaoks liialt valus. Kõhklusi lahutamiseks ja lootusi toidab ka mehe kurbus, tema ütlemised. Olete kahtlev, kas mees ikka ise tahtis lahutust või tegi seda teise naise survel. Võimalik, et te ei saagi selgust ja vahel polegi see nii ühene. On mõistetav, et püüate toimunule seletusi leida ja sel juhul näib kõik oluline. Kui Teil on tõesti oletus, et teie suhe võiks veel toimida, siis tasub veel selgust otsida, sellisel juhul ei ole kindlasti veel hilja. Teie enda enesetunde ja meeletahu huvides on saada oma vastamata küsimustele vastuseid.
Selleks, et mees saaks tõesti ise otsustada ja teha valikuid, mis tulenevad tema arusaamadest ja tunnetest, on oluline mitte survet avaldada ja aktsepteerida seda, mida ta otsustab. Vaid siis, on ka vastutus temal ja ta on vaba väljendama, mida tegelikult oluliseks peab.
Loomulikult on tähtis, et ka teie ise oleksite teadlik, mida suudate aksepteerida, mida mitte. Oluline on luua ka selgus Teis endas ja võimalus seda mehega jagada - mida tunnete, läbi elate, milles kõhklete, mida vajate.
Vahel on sellised jutuajamised raksed ja psühholoogist juurde koos minekut tasub kaaluda.
Mida te ka ei otsustaks, on hea teada, et see otsus on parim antud olukorras, et olete püüdnud mõista, kuidas nii läks, mis oli hästi, mis oleks võinud teisiti olla, milline on teie suhe praegu, ja kuidas edasi toimida.
"Õigeid" otsuseid ja meelerahu teile!
