läksin oma lapse isast lahku juba 2.5 aastat tagasi, laps oli siis alla aastane. põhjuseks oli mehe poolne üsna räige petmine ning selle petmise väljatulekul ta pakkis asjad ja lahkus, et ei peaks selgitama, vastuseid andma. päeva pealt oli suhe läbi, ilma et ma kunagi oleks oma küsimustele vastuseid saanud. mul kadus õigus esitada küsimusi, korraga oli minust saanud vaenlane, tema enam minuga ei ela, siis minuga rääkima ei pea, vastama ei pea, ei teleonile ega muudmoodi, kui vastas siis mõnitas vaid. ei lugenud ka lapse olemasolu. ma läksin oma eluga edasi, mis muud valikut mul oligi, lapse pärast pidin ju minema, aga selline kohtlemisviis jättis mulle väga sügava jälje. siiani ple ma uusi suhteid loonud, kui aus olla siis elan nagu noor pensinäär, käin vaid tööl, trennis ja lapsega lasteaias. mujale ei taha minna. lapse isaga on see 2,5 aastat suhtlemist ollnud, sest last ta näha on tahtnud. aga omavahel me suheldud ei saa, sest kui lapsele järgi tuleb on uus naine kaasas, telefonis räägime on naine kõrval ja siis ta ülbitseb, klähvib. kui oleme juhtunud 2-si olema +laps siis ta suudab normaalse inimese moodi ka rääkida, kuid muul ajal kohtleb mind kui krantsi. ühesõnaga ega selle 2,5 aastaga miskit muutunud pol, ma mõtlen endiselt pea igapev juhtunule. tema ga kolis armukese poole ja nad on koos tänaseni, elavad kodus mida meie rajasime. tunnen vaheldumisi tohutut kadedust, viha. et minult ta ära võeti, et ta minema läks ja tagasi vaatamatta. et ta lapse ka maha jättis ja mina seda koormat olen üksi pidanud kandma. et mina siiani üksi olen....
ja mind hirmutab et selle aja jooksul ma üle pole saanud, olen raisanud oma elu, nuttes tedataga, nuttes sellepärast, et mu laps isata jäi. süüdistan ennast selles.
Jagan eelpool kirjutaja arvamust, nõuannet ja imetlen ühtlasi tema südikust, vaprust.
Kirjast loeb välja seda, et lahkuminek 2,5 aastat tagasi toimus Teie jaoks väga kiirelt, võiks öelda isegi päevapealt. Sellises kriisiolukorras ellujäämine, enda ja lapse eest hoolitsemine pole olnud kindlasti mitte kergete killast väljakutse. Oleks olnud liialt kõrge eesmärgipüstitus eeldada, et kõik see segadus ja rasked tunded aastaga taanduvad. Lahutusel/lahku minekul on kaks aspekti juriidiline ja emotsionaalne. Tihtipeale on nii, et inimesed võivad vormiliselt, füüsiliselt olla juba pikka aega lahus, kuid emotsionaalsel tasandil pole lahutus veel toimunud. See võtab olenevalt asjaoludest rohkem aega. Loomulikult on kergem suhte lõppemisega leppida kui on võimalik partneriga arutada, saada vastused tekkinud küsimustele. Samas - pole võimalik sundida teist inimest analüüsima suhet, kui ta selleks valmis pole või kui tal tahtmist ei jagu. Mõistagi võiks ju siin anda hinnangu, et seletuse olukorra eest ja vastused küsimustele poleks just ekspartnerilt palju palutud sellises olukorras Kuid mida see õigluse tagaajamine siin ikka aitab Olukorras kus rahulolematus mitte ei vaibu vaid kasvab, on oluline ennekõike Teie enda otsus olukorda muuta, minna edasi see otsus peab tulema Teie seest. Endine suhe on vaja korralikult kokkupakkida, kõrvale panna ja seeläbi saab olla valmis uueks etapiks. Kui esialgu tunnete ehk, et Teil pole selleks jõudu - siis olen kindel et meis kõigis on suurel hulgal varjatud ressursse. Seega kui üksi kokkupakkimine ei õnnestu, siis kasutage toetust ja abistavat spetsialisti nõustamist.
