Tere,
Ei oskagi enam istuda ega astuda. Viga nagu ka midagi pole, koondamisest pääsesin napilt, mees püsib kodus, ei piilu kõrvale. Jube hea kokk ka muide. Koos 13 aastat. 3 last kasvavad mis mühiseb- naaklevad küll puhuti omavahel.
Aga ometi käib mees närvidele. Ükspäev mõtlesin et olen teda vist oma tubli pool aega vihanud. Mitmes selline kriis mul nüüd juba käsil on, ei teagi enam.
Esimene kord on hästi meeles, kui ta mulle intiimsel hetkel minu saamatuse pärast midagi jube solvavat ütles. Olime siis 3 kuud abielus olnud. Solvusin, läksin välja, arvasin et nüüd on kõik ja enam tagasi ei lähe. Läksin.
Teine kord oli ta mind ja siis juba ka meie esimest last teise riiki elama meelitanud- ega seal keegi oodanudki niiväga ja varsti olid säästud otsas ja masendus varaks. Kuna sünnitasin seal kohe ka teise lapse, siis tegin mis võisin, et peret vee peal hoida kuni temal masekas üle läks ja ta lõpuks tööotsa sai. Algul, kui olukord nii hull polnudki, ütles nii mõnestki pakkumisest ära- temale need tööd mida pakuti ei meeldinud.
Siis käis veel paar raksu minul deprekas peal, enne kui kolmas sündis. Ega mäletagi sellest ajast suurt midagi. Mees oli siis juba tööl hommikust õhtuni ja ütles ainult, et mingu ma siis kuskile välja kui tuju paha.
Siis tulime tagasi. Kolimisel hävis kogu me vara, aga see on pikk jutt. Jälle tuli mul peret ülal pidada. Mees ei tulnud meile veel niipea järgi. Kui tuli siis jäi koduseks. Põlgas ühe pakkumise teise järel palga vähesuse pärast. Lõpuks rääkisin ta enda töökohta tööle- et saaks nelja seina vahelt ja masekast välja.
Paar kuud töötas, siis tuli ära- ei meeldinud talle selline töö. Enne, kuni töötas olime laenugi võtnud. Siis jäi pere ja laen jälle mõneks kuuks minu pidada, aga oli suveaeg ja seda oli kergem kanda. Sügisel teatas ta et oli paberid ülikooli sisse andnud. Läheb päevasesse õppesse õppemaksu eest õppima. Mina olin kuri, õni arvas kõrvalt et näe kui tubli jne. Aga ta läks, õnneks sai endale ka osalise koormusega töö. Vähemalt kattis laenumakse ära. Kogu selle aja elasime kehvalt, remonti alustas ta meie vastostetud korteris lõhkumisega ja jättis siis sinnapaika. Olin ta peale kuri ja pidasine isegi sõnasõja maha. Muidu me suurt ei tülitse. Varsti pärast seda 11. pulmaastapäeval torkas ta ainult "pole midagi tähistada". See tegi haiget aga neelasin alla. Elu läks omasoodu edasi.Pinged nagu lahtusid.
Siis tabas mind näohalvatus, aga kuna tema venda samal ajal end auku jõi, siis tiirles ta kogu selle aja nagu mesimumm oma venna ümber. Mina pidin ise vaatama kuidas hakkama saan- silmad põletikust ähmased, vaat et lõikasin endal näpud köögis süüa tehes otsast. Lapsed tahtsid ju ikkagi süüa.
Nüüd hakkasid need koondamised. Sain siiski end teise kohta samas firmas tööle. Natuke keerulisem sõita ja palk sama, kuid siiski parem kui päris koondatud saada. Mehel praegu ka katseaeg. Selle asemel, et rõõmustada, avaldas ta aga kohe oma rahulolematust uue töö asukoha üle ja tegi mulle ettepaneku ikka mingeid muid lahendeid otsida ehk kasvõi uus koht vaadata. Selgitasin talle mitu korda et nii ei saa ikka mõelda- mõlemad katseajaga tööl- see ju samahästi kui tuule peal elamine. Aga no mis sa ütled, eks jooksis kogu rõõm must pössti välja ja ma olen jälle sealmaal, et kannata seda inimest enda kõrval. Iga pisiasi käib närvidele. Kõik need teada-tuttavad sokid voodi all, kapiuksed lahti ja muu selline. Nüüd istun siin nagu hunnik õnnetust juba jupp aega, öösiti ei maga enam ja käsi sirutub AD järele...
Kurb Karumõmm
Teie kirjast loeb välja, et olete käesoleva paarisuhtega rahulolematu. Vaadates oma suhte lugu tagasivaates leiate mitmeid partneri poolt tehtud valikuid, mis on Teie jaoks olnud rasked - pannes Teie õlule vastutuse pere heaolu ja finantsilise turvalisuse eest. Kaalute ka iseenda varasemalt tehtud otsuste ja valikute õigsuse ning suhte jätkusuutlikkuse üle.
Soovitaks Teil teha nn suhte-bilansi analüüs paberil mis on selle kooselu plussid ja miinused. Miks paberil? Sellepärast, et kirjutades saavad mõtetes vintsutatud ja sõnastamata asjaolud/faktid täpse määratluse/konkreetsuse. Ja kui visuaalselt materjal silme ees, on ka kergem ehk edasise osas otsusele jõuda. Kindlasti võiks neid kirjapandud plusse-miinuseid jagada partneriga: võib juhtuda et nii mõnigi kirjapandud asjaolu tuleb partnerile suureks üllatuseks ning mõni miinus on ehk kergesti muudetav. Arutada võiks sedagi kas Te partneriga näete probleeme ühtemoodi ja milline on see materjal mille pealt jätkata.
Vastust vajavad küsimused on millised on paarisuhtes olevate inimeste vajadused ja ootused. Vastuse nendele küsimusele peab kõigepealt leidma inimene enda sees järgmine samm on selle edastamine partnerile. Teine inimene ei saa teada ning täita meie ootusi ja vajadusi, kui me ise ennast ei tunne. Tasahilju kannatamine ei mõju ilmselt kellegi tervisele hästi. Paarikoosluses osalejad ei peaks taluma põhjendamatut frustratsiooni, kurbust, loobumist oma vajadustest, väärtustest, tehes ohverdusi vms. kogunev rahulolematus hakkab närima ja hävitab suhted (kas juriidiliselt või emotsionaalselt) varem või hiljem. Seega, hoiduge oma vajaduste allasurumisest. Kokkuvõtvalt siis - sõnastage selles paarisuhtes endale oma vajadused ja küsige avameelselt partnerilt tema vajadusi. Iga paarisuhe on erakordne ja lähedust suudavad hinnata, väärtustada kõige paremini suhtes olijad ise.
