Mida teha, kui endine abikaasa teeb minust laste silmis igas asjas süüdlase? Ta isegi ei saa aru, et ta seda teeb. Olen temaga sellel teemal piisavalt palju püüdnud rääkida, aga see ei jõua kohale ja lõppeb enamasti riiuga. Tulemusena halvenevad järk-järgult ka minu suhteid lastega. Kuna lapsed elavad minu abikaasa juures, siis ma ei jõua samas mahus vastupropagandat teha ja pealegi mulle selline asi ka ei istu. Rahaga "karistamine" tundub kohatu. Kas sellise asja kohta on head kirjandust (sobib ka inglisekeelne)?
Olete sattunud olukorda, milles on kahjuks nii mõnigi mees. On hea, et olete probleemi teadvustanud ning püüate sellele konstruktiivset lahendust leida, mitte ei hakka omalt poolt sanktsioone rakendama (raha).
Lahutuste puhul on (naistel) sageli raske tõmmata joont kahe rolli vahele (ema ja naine). Lahutuse puhul saab haiget naine ja mida vähem ta suudab/oskab valuga toime tulla, mida suurem on kibestumus, viha ning mida segasemad lahutusega seonduvad asjad, seda raskem on astuda ema rolli. On raske lasta lastel isaga kohtuda, eriti kui tal peaks olema uus naine ja ta on õnnelik. Samuti on raske kuulata kui lapsed isast (ehk naise mehest) räägivad, eriti veel kui räägivad hästi. Kahjuks on ka juhtumeid, kus naine ei ole ema rollis, vaid mõtleb pigem kui naine ning kasutab lapsi kättemaksuvahendi või manipulatsioonivahendina. Näiteks ei lase lastel isaga kohtuda, laseb lastel isale halvasti öelda jmt. Seda kõike tehakse, sest on valus ja valu ning muutunud olukorraga ei osata paremini toime tulla. Mida värskem on lahkuminek, seda valusam on. Valu on sedavõrd suur, et enamasti ei suudeta siis ka aru saada, mõista, et mees küll kannatab isa rollis, kuid samamoodi kannatavad lapsed. Näiteks oli üks mu klient õnnetu, sest väikelapsi isale n.ö üle andes kohtumiseks, läks ta endast sedavõrd välja, et hakkas laste isa nähes kohe väga halvasti ütlema ja kui mees välja ei teinud, hakkas karjuma, nii et lapsed ehmatasid ja nutsid. Tema puhul aitas see, et 3 kuu jooksul ei puutunud ta ise otseselt endise mehega kokku ja tegeles sel ajal oma valuga. On uuringuid kus on leitud, et sellistes vanemate vahelistes suhete sasipundardes on kõige suuremateks kannatajateks just lapsed. Taolise käitumise mõjud võivad avalduda ka veel täiskasvanueas. Näiteks on mu vastuvõtul olnud inimene, kes 5-st eluaastast alates kuulis, et ta on sama laisk, saamatu, süüdimatu kui ta isa. 21 aastaselt oli tal tugevalt madal enesehinnang ja tema põhiveendumus oli, et kui juba tema isa oli luuser, siis pole temalgi mõtet pingutada, sest kõik on ju geenides kirjas.
On väga hea, et olete püüdnud sel teemal endise naisega suhelda. Arvan, et osalt ei ole teil jutust midagi välja tulnud, sest tal on palju tugevaid negatiivseid tundeid seoses teie ja lahutusega, mistõttu on raske n.ö teema juurde jääda ja konkreetselt rääkida. Kaldun arvama, et ilmselt on ka teil endal olnud raske rahulikuks ning konkreetseks jääda. Üldiselt on eks-abikaasaga suheldes soovitatav: a) hoiduda mineviku sisse toomisest, kasvõi väga kaudegi ja just ajast, mis puudutab ühist kooselu; b) rääkida loogika-mõtete, mitte emotsioonide pinnalt ehk hoiduda liigsetest emotsioonidest. On hea kasutada mina-sõnumeid enda mõtete ja tunnete väljendamiseks (nt kui sa ütled lastele, et ma neist ei hooli, siis teeb mind väga murelikuks, kuidas lapsed ennast tunnevad, kuidas see kõik neile mõjub), peegeldada tema tundeid-mõtteid (nt mulle tundub, et sa ütled minu kohta selliseid asju sellepärast, et sa oled minu peale vihane), misläbi on võimalik teada saada, mis on tema taolise käitumise põhjuseks; c) säilitada rahulikkus, kuigi see võib olla väga raske, eriti kui teema on valus ja partner emotsionaalne. Tean isasid, kes on abi saanud sellest, et hingavad sisse ja tuletavad endale mõttes meelde, et praegune vestlus on laste pärast.; d) kaaluda kirja kirjutamist vestluse asemel ja seda on soovitatav kaaluda eriti siis kui on teada, et silmast silma rääkimine on väga raske. Nii on võimalik lugedes esimesed emotsioonid välja lasta ja hiljem rahulikumana asja üle järele mõelda; e) kui vaja, tasub mõelda vahendaja peale selleks võib olla inimene, keda eks-abikaasaga mõlemad usaldate, keegi keda mõlemad kuulaksite kui ta palub vestluse ajal korraks aja maha võtta. Samuti võib selleks inimeseks olla ka keegi nõustaja või psühhoterapeut. Taolisi üldisi näpunäiteid on veelgi, üsna hästi kokkuvõetult leiate neid näiteks siit: http://www.divorcemag.com/articles/Children_and_Divorce/difficultex.html ja selle teemaga seoses on mõni inimene saanud kasulikke mõtteid ka sellisest raamatust, mida meil poodides vist küll ei müüda, kuid vahest leiate nt amazon.com vahendusel midagi: Jeffrey P Wittmann, Custody Chaos, Personal Peace: Sharing Custody with an Ex Who Drives You Crazy.
Kirjutate, et endine naine ei saa ise aru, et teeb teist igast asjast süüdlase. Kahjuks ei ole teie kirjas olukorra näidet, et saaksin rohkem infot vastamiseks. Seetõttu saan ainult rääkida üldiselt. Meeste ja naiste arusaamad süüdi olemisest-süüdistamisest võivad olla päris erinevad, mistõttu on võimalik ka selline olukord, et ta tõepoolest ei saa aru, et teid süüdistab. Näiteks võib väsinud naine koju minnes öelda, et oh elaksime ometigi kesklinnas, siis ei peaks ma nii palju sõitma ja ummikutes olema! ja mees saab aru, et naine süüdistab teda selles, et ta ei ole olnud piisavalt osav, asjalik, et hankida elamine kesklinna. Aga naine ei ole niimoodi mõelnud, on lihtsalt oma emotsionaalset pinget maandanud ja ootab mehelt ainult mõistmist.
Proovige oma laste emaga veel rääkida, kasutades mina-sõnumeid ja peegeldamist; vahest selgemini välja tuues, et teil on mure seoses lastega; kuigi see võib olla raske, proovige ka mõista tema seisukohti, sest teineteist mõistes on teil võimalik saavutada ka reaalselt toimivaid kokkuleppeid. Ühtlasi soovitan teil mõelda selle peale, et pöörduda psühhoterapeudi või nõustaja poole.
