Tulin siia oma mure kirja panema, äkki saan asja natuke selgemaks.
Ma peaksin praegu õnnelik olema, aga pole seda.
Mees tegi kolm päeva tagasi abieluettepaneku, olime reisil ja kõik oli ilusti.
Enne reisile minekut jäi meil remont pooleli, seda siis reisi tõttu, kui ka mu isa pärast, kes lubas appi tulla aga ei tulnud.
Täna pidi isa tulema, aga helistas ja ütles, et ta haige ja tuleb teine päev.
Kodus aga toad segamini, kõik kola täis ja ees, astuda ei saa korralikult jne. Mina omaette podisesin, et kõik vedeleb ja on ees! Sellepeale nähvas mees vastu, et sellepärast ongi ees, et mu isa pole tulnud remontima.
Mulle tundus see ebaõiglasena ja ütlesin vastu, et asi pole ainult minu isas, vaid ka selles, et tema üksi teha ei oska ja et samahästi võiks ta oma isa appi kutsuda!
Nii sai vaieldud nii ühe kui teise isast ja nende abistamisest.
Kuna ma julgesin vastu öelda, et tema isa pole samuti tulnud remontima, nagu ta minu isa kohta väidab, et too pole teinud midagi, haavas see teda ja läks tigedaks-ja tema näitab oma tigedust välja alati mulle "tagasitegemises", meelega mulle haiget tehes, puudutades mu õrna kohta jne.
Nimelt tema isa aitas meid kunagi rahaliselt, et saime korteri osta! Mina muidugi ei mõelnud sellele, vaid ainult remontimisele, mida ta isa pole aidanud meil veel teha.
Minu isa on suur lubaduste andja, räägib/lubab rohkem kui teeb.
Ja kuna ta suur viinanina, siis sellepärast jäigi meile appi tulemata, et lihtsalt pidas pidu ja peale seda jäi haigeks.
Niisiis mees rääkis, et tema isa on teinud ja olnud, et ärgu ma mainigu tema isa kohta midagi! Et minu isa ei pidanud lubadust, mida ta kõigerohkem vihkab, et ta ainult juua oskab, passib kodus, tööl ei käi, luuser jne.
Mina siis rääkisin vastu, et seda oli natuke isegi ette teada, et ta äkki ei tule appi ja et mina pole selles ju süüdi!??
Siis tuli sealt veel igasugust solvangut mu isa kohta, mis on küll tõde, aga see tegi mulle väga haiget ja ajas nutma.
Ja veel ütles ta mulle, et mina olevat joodiku tütar!
Ma ei mõista, miks ta mulle küll nii halvasti ütles ja miks mulle seda kõike räägib?
Vastas, et mina polegi süüdi, ta mind ei süüdista.. vaid ütleb mulle TÕDE ja et see ju on tõde, et ma olen joodiku tütar!!
Jah, mu isal on alkoholi viga küljes, aga mina pole teda kui joodikut võtnud, sest joodikutel pole kodu, nad magavad ja joovad tänaval, on pesemata, haisevad jm.
Mees rääkis, et keegi midagi ette ei võta, et me laseme(mina, mu õde, vanaema) temal meiega nii käituda.. et kui keegi midagi teeks ja ütleks, siis isa hakkaks järgi mõtlema ja ka oma lubadusi täitma või neid suure suuga lihtsalt mitte lubama.
Aga mina tean, et ta ei muutu, sellel pole mõtet ja ma ei taha oma närve kulutada oma isa muutmisele, sest see pole varemalt õnnestunud ja see pole minu võimuses!
Mulle tegi see väga haiget! Miks ma pean seda kuulama, mida ma juba niigi tean ja miks peab seda ütlema mulle kallis inimene?
Kuidas edasi? Mul see nüüd eluaeg meeles ja kummitab mind kui vaatan kallimat, et ma talle joodiku tütar-ma nagu ei kõlbaks talle, ma oleks nagu sellepärast halvem inimene..
Suurem mure on vist selles, et mees muutub nagu ebastabiilseks ja liiga isiklikult hakkab minu öeldut võtma ja siis ütleb selliseid asju, millest isegi endale aru ei anna ja ei mõista, et see kõik teeb mulle haiget.
Ma ei tunne hetkel muud, kui et meie suhe vale, või siis tema suhtumine minusse vale ja mõtlen ettepaneku tühistamisele.
See on ilmselt suur segadus, mis Teil hinges valitseb. Kui sisetunne ütleb, et suhe on vale, ei paku kindlustunnet, mis oleks alustala püsisuhtele, siis on tuleb kindlasti teadvustada, et probleeme lahendamata edasi minna ja end siduda pole hea. Seega tuleks aeg maha võtta.
Mis saab aga edasi? Praegu olete saanud haiget ja Teile tundub, et mees teeb Teile etteheiteid - Te nagu ei kõlbaks talle sellisena nagu olete. Vaevalt, et süüdistuste kaudu teineteist mõistma ja austama õpiksite. Pigem on teile mõlemale oluline rääkida, mida vajate, ootate teineteiselt, mis paneb end hästi tundma ja õnnelik olema. Kui saate jagada ka oma kõhklusi ja muresid, saate olla teie ise kartmata hülgamist, siis võib loota ka emotsionaalse läheduse kujunemisele ja siis on suhe õige.
Hea meel on kirja põhjal oletada, et südames andestate oma isale ja hoolite oma perest ega süüdista kedagi. Saate aru, et oma vanemaid ei saa valida ja püüate leppida sellega, mida Teie muuta ei saa. Sellises olukorras vajaksite kindlasti oma partnerilt mõistmist ja tuge. Tõe ütlemisega on ikka nii, et kuigi mõlemad teate reaalset olukorda, võib sellest rääkida väga erinevalt. Usaldus saab kannatada ja suhe kahjustatud, kui koguni teadlikult haiget tehakse. Viis, kuidas mees Teie isast räägib ja Teid ennast näeb, on Teile solvav ja teeb haiget. Objektiivselt sama asja võib näha väga erinevalt, oleneb milline on meie suhtumine ja milliseid tähendusi anname. Kas olete mehe silmis naine, kes on potentsiaalselt samuti alkoholi probleemidega, tahtejõuetu, luuser jne. või naine, kes vaatamata raskustele suudab hästi toime tulla, on hooliv, mõistev, vastutustundlik ja suudab oma partneriga õnnelikku kooselu luua? Võimalik, et mehel on omad hirmud tuleviku ees, sageli kardetakse probleemide edasikandumist jne. Niisiis, kas mees suudab näha Teis naist, kellesse on kiindunud, või näeb Teis joodiku tütart. Suudab ta Teid armastada sellisena nagu olete. Oma kõhklustest ja tunnetest peab saama rääkida, et suhtega edasi minna ja õiget otsused teha.
Südamlikke jutuajamisi ja teineteise mõistmist.
