Lugu järmine:
Olen oma mehega koos olnud 2 aastat, meil ka laps 6-kuune. Kõik oli ilus ja roosiline kuni lapse sünnini, aga peale seda on kõik muutunud. Mina olen närviline, tunnen ennast kõrvalejäetuna, kuna mees käib meie ühiste sõpradega nädalavahetuseti väljas ja mina jään lapsega koju. Kui vahel kuskil kauemaks jään,nt linna oppama, siis mees juba helistab, et tee ruttu jne, laps jonnib. Koos pidudelkäimisest ei tule meil ka midagi välja, kuna laps pole nõus pikemat aega vanaema jrs olema, ta suht emmekas. Kõige rohkem olin ma vana-aastaõhtul solvunud ja vihane, kuna mees läks sõpradega klubisse-ja ma olin jälle lapsega kahekesi. Niisiis ongi meil väga palju pingeid ja tülisid tekkinud. Asi nüüd siis niikaugel juba, et mees kolis mõneks ajaks minema-pidi siis tagasi tulema, kui ma maha olen rahunenud. Ta käib mul ikka ülepäeva külas, last vaatamas. Mina aga otsustasin endale neti teel uusi tutvusi otsida, ja leidsingi ühe kena noormehe-rääkisin talle kohe ära oma stoori ja ütlesin, et ei taha mingit suhet, lihtsalt sõprust. Ta elab üldsegi teises linnas aga olen korra taga ka kohtunud. Võtsin lapse kaenlasse ja läksin taga einestama. Rääkisime siis elust-olust lihtsalt. Ta rääkis, et võin talle sõbrana loota jne. Ta jättis mulle igastahes väga meeldiva mulje, hakkasin vaikselt juba kahetsema, et olin öelnud, et sõprusest enamat ei soovi. Nüüd aga me msnnime ja suhtleme iga päev. Ta räägib, et olen väga sümpaatne ja et kahju, et mul mees olemas jne. Aga ma ei julge talle oma tunnetest rääkida, et ma olen vist isegi armunud temasse. Tahakin teda paremini tundma õppida. Aga samas tahan ka oma lapse isaga koos olla, kuigi rohkem vist ikka kisub teise mehe poole. Ma olen nii segaduses-mida ette võtta?
Teie elus on toimunud väga palju muutusi. Lapse sünniga kaasneb see, et elu ei saa enam vanal viisil edasi minna ja nii võivad vanemad tihti sattuda segadusse, et mis kellegi roll on. Saan aru, et Teie olete palju haiget saanud, kuna mees ei toeta nii palju, kui Teie vajate. Mees aga ei oska ilmselt lapsega midagi peale hakata. Väikelaps on emast väga palju sõltuv ja on hästi normaalne, et ta on siis emmekas Samuti on oluline teada, et lapse nutt ei ole jonn vaid ilmselt on tal mingid vajadused, mida ta nutu ja virisemisega väljendab (gaasivalud, märg pepu, uni jne). Isadel on sageli seda raskem mõista, kui emadel. Nad ei oskagi tihti väikese ilmakodanikuga üksi olles midagi peale hakata ja võivad tunda ennast abituna. See aga võib neid panna kodust eemalduma. Toetus, mida ta lapse emale oma kohaloleku ja emotsionaalse kaasaelamisega/kuulamisega anda võiks, kaob seega sootuks.
Kõigi nende muutuste tõttu jäävad tihti ära ka mõnusad koosolemised, sest teid on nüüd kahe asemel kolm. Kuid see ei pea sugugi nii minema. On võimalik aidata lapse isal mõista oma rolli ja aidata tal Teid toetada. Selleks aga peate ilmselt nüüd ise ära otsustama, kumma mehe kasuks otsustate. On väga hea tunne, kui lõpuks ometi keegi kuulab, tunnustab ja toetab. Nii on kiirelt tulema ka lähedusetunne. Kuid kas see sama asi on võimalik oma lapse isaga? Kas on veel jaksu kõike ilusat taastada? Tundub, et asjad ei ole veel nii katki ja julgustaks Teid koos lapse isaga nõu küsima. Pereterapeut saab Teil aidata oma mehega selgeks rääkida vajadused ja rollid ning anda ka toetavaid näpunäiteid, sest vanemaks olemine ei ole sugugi nii iseenesest mõistetav. Lapse isaga koos neutraalse inimese juures asju arutades saate ilmselt ise ka selguse, kumma mehega oma elu siduda.
Samuti on oluline teada, et lapse nutt ei ole jonn vaid ilmselt on tal mingid vajadused, mida ta nutu ja virisemisega väljendab (gaasivalud, märg pepu, uni jne). Isadel on sageli seda raskem mõista, kui emadel. Nad ei oskagi tihti väikese ilmakodanikuga üksi olles midagi peale hakata ja võivad tunda ennast abituna. See aga võib neid panna kodust eemalduma. Toetus, mida ta lapse emale oma kohaloleku ja emotsionaalse kaasaelamisega/kuulamisega anda võiks, kaob seega sootuks.