Ma ei osanud väärtustada oma meest ja suhet.
Elasime koos 4 aastat. Kogu see aeg olin endale märkamatult masenduses, trossis ja seesmiselt vihane.
Nüüd tean ka, miks. Kandsin oma hingesopis vimma eelmise suhte vastu, kus mind mõnitades ja minu üle tagaselja naerdes maha jäeti. Ma ei osanud selle valu ja alandusega toime tulla ja alustasin liiga vara uut suhet, juba kahe kuu pärast kolisime kokku elama. Uus mees armastas mind sellisena, nagu olin. Aga mina ei hinnanud seda ja ega ei uskunud ka, et keegi mind lihtsalt niisama mu enese pärast võib armastada, nõudsin nagu väike laps pidevalt tõestust, et ta ikka tõesti armastab mind. Lunisin kogu aeg kinnitust tema tunnete kohta.
Praegu mõtlen, et temal oli ikka kõvasti kannatust ja mõistmist, et minusugusega elada. Sest ta teadis kogu mu eelnevat lugu ja eks ta tunnetas ka, et me elame nagu kolmekesi: tema ja mina ja siis minu peas see eelmine mees, keda ma vihkasin, aga kellest hingesopis lootsin, et ta tuleb vähemalt vabandust paluma (mul oli nii vaja oma enesehinnangut tõsta).
Selle asemel, et tegeleda oma madala enesehinnanguga ja haigetsaanud egoga, hakkasin kõigi oma hädade põhjusena nägema uut elukaaslast ja teda alateadlikult süüdistama. Olin õnnetu ja ei saanud ise arugi, miks. Sattusin masendusse, ei leidnud enam motivatsiooni midagi uut teha, ei tahtnud kuskil käia, ei tahtnud sõpradega suhelda, võtsin 15 kg kaalus juurde.
Häbenesin meie elamist ja oma meest, ei mäletagi enam täpselt, mida halba ta kohta mõtlesin, aga see väljendus minu suhtumises, eriti seltskonnas olles, kippusin teda kritiseerima ja tema vigu esile tooma. Kohati sain isegi mõistusega aru, et teen talle liiga, aga midagi ette võtta ei suutnud.
Muidugi muutusin väga armukadedaks, kahtlustasin kõiki ta naistuttavaid, kontrollisin ta telefoni pidevalt, karjusin täiesti tühiste sms´ide peale, sest arvasin, et ta ei armasta mind ja petab, kuna ma ise ei armastanud ennast üldse mitte.
Lõpuks tulid tülid, vastastikused süüdistused. Mina olin täiesti veendunud oma haiges armukadeduses, et tal on teised naised, et ta ei hooli minust ja tema ponnistused mulle näidata, et hoolib ja armastab, need ma summutasin juba eos.
Nii me elasime siis: kaks ahastuses ja meeleheitel inimest, teineteisega rääkida ei osanud me kumbki, selles oleme väga ühtemoodi.
Mina põgenesin töösse ja tema oma hobidesse, ka sellelt pinnalt leidsin tülideks põhjuse, et miks kogu majapidamine on minu kaelas ja miks mina pean vastutama jne. (ise ma ju võtsin selle kõik enda kanda, ma lausa tõin raske koduse töö ja raske riigitöö ettekäändeks, et mitte maha istuda ja mehega asju arutada). Suhtusin kuidagi nii, et mida raskemat tööd ma teen ja hõivatum olen, seda väärtuslikum inimene ma olen, tahtsin nii väga, et teised mind tubliks peaksid.
Lõpuks olin nii sundmõtete küüsis, et läksin teise mehe kaisust lohutust otsima ja oma edevusele paitust saama, sest ei uskunud enam üldse oma mehesse. Vahekorda õnneks ei toimunud, nii palju mõistust oli mul siiski alles. Aga minu elukaaslasele oli see viimane piisk karikasse, ta sundis mind enda juurest ära kolima, läksin nutuga.
See öö seal võõra mehe kaisus ja see valu, mida ma nägin, et mu elukaaslane selle peale tundis, avas mu silmad selles suhtes, milline küündimatu egoist ma olen olnud ja teistele kannatusi põhjustanud.
Suhtlesime paarina edasi, kuigi koos enam ei elanud. Mina hakkasin juba teadma, mida tahan: nimelt meie elu korda teha, tundsin, et armastan oma kallist meest, kes on vapralt talunud minu tujusid ja suutmatust õnnelik olla ja irisemist jne, jne. Mõtlesin konkreetsetest asjadest, mida temaga koos tegema hakkame, kui jälle koos oleme (isegi arutasime neid asju), aga läks teisiti (saatus tuli vahele): mu mees kohtas ilusat ja head tütarlast, nende suhe arenes väga kiiresti, tüdruk oli silmnähtavalt armunud ja tahtis kohe tõsist suhet.
Ja meest tõmbas ka tema poole, et uus on hea ja leplik ja rahulik, et ta ei armasta teda nii palju nagu mind, aga minuga ta enam ei jõua, need on mehe enda sõnad. Need sõnad tegid väga haiget.
Mind jäeti teist korda maha.
Nüüd ma mõtlen, et see lugu oli mulle suureks õpetuseks, et tuleb osata väärtustada seda, mis sul on.
Nüüd saan aru, et mul oli tore ja hea ja tark mees kodus, aga ma oskasin meie elu ära mürgitada.
Ma nõudsin meie suhtelt pidevalt midagi võimatut, selle asemel, et enda masendusega tegeleda.
Ma ei osanud teda armastada. Tegelikult armastasin teda, aga ei saanud ise sellest aru, ei osanud seda välja näidata.
Ta oli mu parim sõber ja minu puuduv teine pool.
Ma tahaksin väga oma mehega uuesti alustada, kinkida talle kogu selle puuduoleva hoolimise, teineteisega arvestamise, soojuse ja armastuse, mida ta ei jõudnudki ära oodata.
Aga elus ei anta tihti teist võimalust...
Tänan teid, et oma kogemusest kirjutasite! Ehk on neid, kes on sarnases suhtes ja teie postitust lugedes märkavad, mida nemad saaksid teisiti teha ja nende suhe muutub paremaks ja jääb püsima. See mis toimus teiega, juhtub kahjuks suhteliselt sageli inimestega, kes on lahku läinud (või kelle partner on surnud).
Paarisuhete puhul räägitakse psühholoogias kolmekesi/neljakesi elamisest. Kolmanda/neljanda all ei peeta silmas lapsi vaid eelmist elukaaslast. Neli on inimesi siis kui kumbki partner toob oma uude suhtesse ka oma eelmise elukaaslase. Tavaliselt tekib inimestele seos, et see tähendab, et praeguses suhtes olles inimene ikkagi veel armastab ja igatseb vana kaaslase järele. Vähem tullakse selle peale, et võib olla ka vastupidi. Eelmist partnerit ei armastata, kuid ta peale ollakse vihane või solvunud või kibestunud ja nii pääseb vana suhe mõjutama uut suhet seni, kuni valusate asjadega ei ole toime tulnud. Teie elus aset leidnu kirjeldab just seda varianti. Kirjeldate seda, kuidas teie enesehinnang oli kannatada saanud ja seetõttu oli ka raske uskuda, et uus mees teid armastab. See omakorda viis temalt kinnituste-tõestuste otsimisele. Aja jooksul ilmselt mees väsis, mis sageli muudab naise valusad tunded ja mõtted intensiivsemaks ning õige pea tekivad siis perekonda ka tülid. Sellises olukorras võib tekkida teineteisest võõrandumine, oma tegevustesse tõmbumine.. Kuid probleemide lahendumise asemel need hoopis kogunevad ja süvenevad ning enamasti lõpeb suhe varem või hiljem kõrvalsuhte tekkimise ja/või lahkuminekuga. Midagi mis toimus ka teie pere elus.
Selline üldine psühholoogide soovitus on et, et uut püsisuhet ei alustataks vähemalt 6 kuu jooksul. See on see aeg, mille jooksul võiks inimene tegeleda oma valusate tunnetega; mõelda rahulikult selle üle, mis suhtes toimus ja miks; mõelda ka sellele, mille võrra on ta nüüd targem, millest tulevikus hoiduda, millised oleksid esimesed ohumärgid ning kuidas võiks sellisel juhul käituda. Oluline on mõelda ka sellele, milline ma nüüd olen mis ma arvan teistest, endast? Mida ma kardan? Mille võrra olen targem, tugevam? Öeldakse, et uueks lähisuhteks ollakse valmis kui naisel on tunne, et tal ei olegi enda kõrvale meest vaja. Oma terapeudi töös olen kohanud naisi, kes on tulnud haiget saanuna teraapiasse. Mõni on käinud paar kuud, teised mõnevõrra kauem. Kuid tavaliselt olen kusagil aasta pärast saanud kirja või telefonikõne, kus inimene on öelnud, et tead see ütlus peab tõesti paika! Ma ei igatsenud enam ühegi mehe järele, olin enda ja oma eluga rahul. Ja siis ta lihtsalt tuli ja olen nii õnnelik!. On see ütlemise tõetera nii suur või väike kui see on, kuid kõik need naised on vahepeal tegelenud oma kurbade tunnetega, hirmudega tuleviku ees ning ka oma madala enesehinnanguga. Sest maha jäetuks olemine kipub sageli just enesehinnangut alandama.
Minu juures käinud naised on teinud suhteliselt palju ka n.ö. kodutööd. Ehk tegelenud kodus iseenda mõtete ja tunnetega. Suurt abi on nad saanud ka kirjandusest. Näiteks John Gray raamat Marss ja Veenus: uus algus on selline, mis aitabki just kodus endaga tegeleda.
Teie olete saanud oma elus tõsise ja olulise õppetunni. On hea, et olete mõelnud enda üle ja selle peale, mis suhtes toimus. Kui suudate seda kõike veel ka ellu rakendada (nt. ise oma enesehinnangu tõstmine), siis on teil olemas oluline lisatugi selleks, et teid tulevikus ees ootav lähisuhe õnnestuks.
