Tunnen ebakindlust, tõrjutust, solvun väga kergesti ja olen kontrollimaniak.ja on heidetud ette , ... Ilmselt on sellel kõigel oma põhjused ja tean, et tõde on valus. Midagi ei ole teha pean omaks võtma
Ise muuta on raske ja ega alati ei oskagi kusagilt alustada.
Võib olla põhjustest ka. Aga kas saavad need enam määravaks?
Raske lapsepõlv, autoritaarne isa, meeletu koolikiusamine, jms.
Tänan kõiki kes ei pea paljuks kaasa mõelda ja vastata.
See, kes märkab oma probleeme ja julgeb neist rääkida ning neile lahendusi otsida, ongi juba poolel teel paremuse poole
Kahjuks on ennast aga üksi päris keeruline aidata. Oma mõtted ja tunded võivad nii puntrasse ajada, et kaob tegelikkuse taju. Hea oleks kellegagi oma tundeid jagada, siis tekib enda jaoks selgus ja lahendused tulevad iseenesest. Kui püüda niisama olla õnnelik ja naeratada, siis see võib vahel väga raske olla. Seetõttu ei maksa peljata otsida head kuulajat.
