Minu eellugu siis murele järgmine - olime oma mehega koos olnud kuus aastat ja tema soov last saada oli suurem kui minul. Lõpuks jõudsime üksmeelele, kuid kahjuks oli saatus meie suhtes otsustanud teisiti - juba last oodates kohtas ta oma "elu armastust" ning kolis tema juurde elama. Lapse ja minu suhtes on ta kogu selle aja olnud väga hooliv - toetanud rahaliselt ja käinud igal nädalal 3-4 korda lapse juures (tegeleb terve õhtu, söödab, paneb magama ja siis läheb ära) Olen lubanud tal lapsega küll oma vanemate juures käia, kuid mitte tema uue elukaaslasega koos olla. Viimasel ajal on ta aga hakanud rääkima, et 2,8 aasta vanune laps peaks ikkagi käima isa juures kodus, mitte isa tema juures...et niiviisi õhtuti teda magama jättes võib ju lapsel tekkida kujutlus, et tegelikult elab isa ka meie juures - on lihtsalt palju kodust ära (tööl, trennis, koolis). Minule loomulikult meeldib, et isa meie juures käib, saan kontrollida,mida ta lapsega teeb jne, aga mis oleks õige lapse maailmapildi jaoks? Ja mis siis saab, kui talle isa uus elukaaslane rohkem meeldima hakkab ja ta ainult seal tahabki olla?
Hirm, et äkki hakkab lapsele isa juures rohkem meeldima, on väga loomulik. Olete ju Teie see, kes lapse eest enamuse ajast hoolitseb ja soov kontrollida toimuvat tuleb murest, et kõik läheks hästi. Kuid kindel on see, et Teie jääte alatiseks lapse emaks ja seda rolli ei saa keegi teine endale võtta. Tihe side lapsega on juba sünnihetkel loodud ja seda katki teha on võimatu. Pigem tuleks lapsele tema vanuse kasvades aina enam "ruumi" anda.
Siinkohal nõustun eelpool kirjutanud isaga. On tore, et lapse isa olemas on ja alustuseks võiks laps olla isa juures vaid paar tunnikest. 2,8- aastane on veel veidi liiga noor, et kohe mitmeks päevaks kodust eemale ja ema juurest ära minna. Kuid paar tundi või õhtupoolik aitaks lapse iseseisvumisele vägagi kaasa. Samuti muudaks see lapse suhte isaga veelgi tihedamaks.
