Meil sama probleem, mida siin eelnevalt kirjutati. Ei tea mida teha,
* kas siis ei räägi probleemidest? - see ei vii ju kuhugi....
* räägin nagu oskan - tema aga tõlgendab rünnakuna ja kohe väga-väga vihaseks (juba ammu ei julgegi temaga rääkida)
Olen lugenud 100raamatuid psühholoogiast, kasutan "mina teadet" - ei midagi....
--------------------------------
Aga mida rohkem end eemale hoian ja kaitsest loobun, seda enam hakkab tema mind ründama ja ahistama.
Ta saab vihaseks, kui julgen üldse mingisuguseidki enda soove väljendada (Ma ei julge enam tegeleda enda hobidega, ma ei julge sõita nädalavahetuseks sõbrannade juurde, ma ei julge teha ettepanekutki perega väljasõidu tegemiseks, sest tean, et saan kohe sõimata. Nüüd saan ka selle eest kui on pastakas vales kohas, dui kraani olen unustanud tema järgi seada, autoiste ei ole tema positsiooni tagasi lükatud jne. - nii ei ole ju võimalik edasi minna!)
Seda temapoolset rünnakut ma ei mõtle välja. Näit. kui tegin ettepaneku 1päevaseks väljasõiduks, vastati ärritunult "minu ELU EESMÄRK ei ole mõõda ilma ringi kolistada" (ma aga ei ole aasta jooksul kordagi kodust kaugemale saanud...)
Tean, et teda muuta ei saa, aga MILLISED VÕIMALUSED ON MINUL OLUKORDA MUUTA? (peale väljakolimise)
Ta ei ole koguaeg selline olnud. Kas võib olla äki tegemist mingi psühhika häirega? (Kui ta tõesti mind nii vihkaks nagu välja näitab, miks ta siis koos tahab elada?) MIDA MINA SAAN ETTE VÕTTA?
Et kooselu oleks õnnelik peavad mõlemad seda tahtma. Selle juurde käib mõlema õigus väljendada oma vajadusi, ootusi ja arusaamu, samuti seda, mis häirib ja mis õnnetuks teeb ning saada ärakuulatuks. Kuna suhe on ju ikka kahepoolne, siis õnnestumiseks on vaja vastastikust hoolivust ja valmisolekut teise vajadustega arvestada.
Teie kirjast võib teha järelduse, et Te ei tunneta mehe valmisolekut Teie soovide ja vajadustega arvestada, ise olete kurnatud ja talute alandamisi. Ilmselt tuleb ikka uuesti võtta tõsiselt teema üles ja öelda, et Te ei soovi niimoodi jätkata ja soovite muutust. Julgustage meest väljendama, kuidas tema teie suhet näeb (aktiivne kuulamine) ning väljendage seda, millega Te ei soovi nõustuda (ikka mina-sõnumina, ilma kriitikata, süüdistamata, ainult see, milline on mehe käitumise ja sõnade mõju Teile jne), mida tunnete ja vajate. Väidate, et tegelikult on mees oma loomult hea, selline positiivne suhtumine on ju hea eeldus leida uuesti üles see, mis teid vastastikku teineteise juures köitnud on ning seda koos meenutada ja leida üles see võti praegu teineteises parim esile kutsuda.
Olge teadlik sellest, mida ise taotlete, kuidas miski Teile mõjub jne. Kui omavahel rääkimine ei laabu, siis enne kui loobute või midagi otsustate, tasub siiski pöörduda ka spetsialisti poole ning soovitavalt pere- või paariterapeudi poole.
Rahumeelseid lahendusi!
