Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Jõlud

Teresa
Külaline
Postitatud 03.10.2007 kell 03:38
Mõtlen, ja mõtlen juba pool ööd, kus või kumb on meie suhtes teinud vea.

Tähistasime just 3a tutvust, millest kooselu juba 1,5 a ning ühine lapski 10 kuud vana. Kuid tunnen kuidas me hakkame distantseeruma. Palju on probleeme, millest oleme loobunud rääkimast, sest neile lihtsalt ei leia me lahendusi, kuna paratamatult peaks üks meist loobuma rohkem kas oma väärtushinnangutest või hingerahust. Elukaaslane on välismaalane ning eelnevast abielust on juba üks laps, ning suhtleb endiselt aktiivselt endise naise ja tema lapsega. Minu jaoks vahest isegi liiga aktiivselt, aga see on teine teema.

Viimane probleem kerkiski üles seoses jõuludega, mil ta plaanib nädalaks nende juurde sõita ning seal koos nende ja oma perekonnaga puhata ja pühad veeta.Tema vanemad pole kunagi minu suhtes olnud positiivselt meelestatud ning meie lastki veel enne kui teda polnud eostatud- keeldusid nad tunnistamast. Nüüd aga oli nende soov oma lapselapsega ikkagi kohtuda ning mees koheselt arvas, et ta läheks koos lapsega sinna ja mina jääks siis koju üksinda jõuludeks või liituks oma perekonnaga, see nagu minu vaba valik.
Kui ma aga ütlesin, et ma ei suuda seda lubada, kuna jõulud esiteks on selline aeg, mida sooviksin veeta koos oma perega (s o siis tema ja tütrega), siis on see liiga raske minu jaoks kui nad mõlemad ära reisivad, teiseks on laps veel liiga väike et ilma emata reisida, ning kolmandaks kui suudavad tema vanemad aktsepteerida oma lapselast, siis peavad nad ka suutma aktsepteerida ka oma lapselapse ema. Selle peale aga mees ägestus ning hakkas mind süüdistama, et ma üldse ei arvesta tema isa-õigustega ja vanavanematel on ka õigus oma lapselapsega kohtuda, kuna nad on ikkagi üks veri ja nimi. (kusjuures, me ei ole abielus, kuid lapsele sai isa nimi, kuna soovisin lihtsalt parimat - oleks seda teadnud, et seda santaazina kasutama hakatakse, oleks oma perekonnanimele registreerinud).
ütlesin siis, et jah, mul on hea meel kuulda, et tema vanemad on huvi üles näidanud, ning ma ei väida et nad kunagi ei kohtu omavahel, kuid siiski ei saa ma seda lubada seekord jõulude ajal, ja palun tema mõistmist ka minu olukorra suhtes, sest üks nädal on siiski 7 ööd ja 7 päeva kus ma pean lapsest lahus olema- ja see ei ole eesti teise otsa sõit vaid euroopa teise serva. ja seni kuni nemad seal ühiselt oma perekonnaga vahvalt aega veedavad, muretsen mina siin end halliks. (paremal juhul) Kompromissina pakkusin välja lahenduse, et kevadel on meil kõigil rohkem aega ning võimalusi ja kogume natuke rohkem raha, nii et me saaks kõik kolmekesi koos reisida sinna, ning kohtuksid omavahel pool-õed ning ka vanavanemad saaksid oma osa. Ja ma ei pea ilmtingitamata seal juures viibima, aga vähemalt olen telefonikõne kaugusel, ja koheselt võtta kui mingi probleem peaks tekkima, ja ka laps oleks juba tublim, kõnniks jms. ning üksiti saaksime ka natuke ühiselt puhkust. et kas selline variant talle sobiks? kuid selle peale oli mees endiselt ägestunud, et ma ei jäta talle valikut ju nagunii. ja et temale kui isale pole ma mingit sõnaõigust võimaldanud.

Nüüd istun siin ja mõtlen, kas sellised otsused peaksid olema eelkõige perekonnahuve arvesse võtmas - seega siis meie kolm eelkõige, ja alles siis vanavanemate ring siis peaks juurde tulema ka partnerlus- et ei paneks üks teist asjatult kannatama. Kas olen ma olnud ülekohtune või isekas? Või on mees korraldamas emotsionaalset santaazi?
Kadri Järv-Mändoja
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 08.10.2007 kell 01:01
On väga loomulik, et ema süda ei taha lasta nii väikest last endast pikaks ajaks eemale. Ja tõsi ta on, et selles vanuses lapsega tuleks ikka emal ka reis ette võtta. Kuid kuidas seda teha mehele arusaadavaks?

Teie kirjast on aru saada, et olete juba rahulikult ja selgelt oma vajadusi selgitanud. Sagli tekib aga teises inimeses vastupanu ka kõige selgema ja mittevaenuliku selgituse peale. Sellisel juhul tasuks ennast ümber häälestada aktiivsele kuulamisele (peegeldada tagasi teise tundeid ja mõtteid). Kui vestluspartner on väga emotsionaalne, siis võib see saada teineteise mõistmisel takistuseks. Aktiivne kuulamine aitab tundeid veidi "jahutada". Näiteks võiks mehele tagasi peegeldada ehk siis aktiivselt kuualata järgmist: "Sulle tundub, et ma ei arvesta sinuga ja olen ülekohtune", "Sulle tundub, et ma süüdistan sind ja ei taha sinuga arvestada", "Sulle on oluline oma vanematele meie pisitütart näidata ja sulle tundub, et ma üritan seda takistada. See pahandab sind". Aktiivse kuulamise abil annate mõista, et olete tema mõttekäiku mõistnud ja ei soovi teda rünnata. Just kuulamine mõjub rahustavalt. Seejärel, kui olukord on veidi rahunenud, on mõtet oma vajadustest uuesti rääkida. Vahel on vaja sellist kuulamist ja enesekehtestamist mitu korda läbi teha (nimetatakse käiguvahetuseks), seega peab endal olema kannatust ja mõistmist.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (8)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!